Tasuta talong Robin Sharma “Better You” kontserdile ja lugu sellest, kui oluline on meile hea mulje jätmine

Tuti-pluti, rahapuugid!

Käsi püsti, kellele on oma eesmärkide täitmisega probleeme? Kuna ma ise tunnen, et alati saaks paremini, siis leidsin sellise ürituse: “Better You”, kus esineb see munk, kes oma Ferrari kunagi ära müüs (Robin Sharma). Ma olen seda raamatut lugenud ja tundub, et sellest tuleb üks korralik arengu-simman. Kuna korraldaja Edu Akadeemia viskas mind ühe tasuta talongiga, siis ma otsustasin selle kellelegi teist ära anda. Onju, ma olen tore? Tule mölise mu Facebookis kaasa, et loosimisest osa võtta.

Osalemiseks peab natuke oma eesmärkidest rääkima.

Lohutuseks neile, kellele fortuuna ei naerata – teie võite lugeda ühte lugu, mille tegin alguses tegelt raha24 blogi jaoks, aga soovisin seda siin ka jagada. Vähemale osaliselt…

Pala kannab nime: On sulle oluline see, mida teised sinust arvavad või see, mida sa ise endast arvad?

Teate, mis oli minu jaoks üks suurimaid probleeme, kui ma otsustasin, et ei jaksa enam sellist elu elada, kus mu oma elu rool (rahalises mõttes) minu käes pole?

Mulje.

Seletav sõnaraamat seletab mulje mõiste lahti nii: kellestki v. millestki selle vahetul mõjul tekkinud üldine ettekujutus teadvuses; sellest johtuv vaistlik eritlematu arusaam, arvamus jms.

Jah, mulle oli veel hiljuti ü-li-me-ga oluline mulje ja see kuvand, mis minust teistele jääda võib. Teised ju ei tea, mida ma oma rahaga teen ja kuidas endale tuleviku losse ehitan. Ja äkki märgatakse mu vuntsi otsas tatratangu ja mõeldakse, et on rott, ah. See oli päriselt ka mu päris hirm. Täna vaatan üle õla ja irvitan enda lolli mineviku-mina üle. Keda huvitab, mida teised must arvavad? Ma arvan, et ma ei ole kunagi varem olnud nii enesekindel nagu täna, sest olen selgeks mõelnud, kuhu ja miks ma liigun ja mida elult ootan. Ja seda tunnet ei vahetaks küll millegi vastu.

Alles üsna hiljuti olin harjunud, et mu sõpradel ja tuttavatel oli minust pilt kui igati nooblist noorsandist, kes on heal järjel: sõidab autoga, millel on paak enamasti üle poole täis ja kes ostab juustuburgereid, mitte mingeid tavalisi ühekordseid burkse. Ja see oli mulle väga oluline! Üldiselt ma vaatasin inimesi bussipeatuses ikka ülevalt alla ja pidasin ennast oma vana Opeliga päris tõsiseks tegijaks mööda Sõpruse puiesteed kulgedes. See, et mul polnud mingit eesmärki kuhugi sõita või midagi teha, no see ei omanud mingit erilist tähtsust. Ma jätsin endast (enda meelest) olulise venna mulje ja see oli mu ainus eesmärk.

Täna on mul mitmeid tuttavaid, kes on sissetulekute kasvades oma elukvaliteedi nii kõrgele tõstnud, et sealt ei suudaks Sergei Bubkagi oma jumalikult nõtke torso ja kallist pihlapuust voolitud teibaga üle hüpata. Nendel inimestel ei ole vaja oodata suurt tähtpäeva nagu näiteks 9. mail toimuvat rahvusvahelist kadunud sokkide mälestamise päeva või 5. detsembril tähistatavat rahvusvahelist ninjade-päeva, et tähistama hakata. Ei, üldsegi mitte. Udupeened šampanjad nööbitakse lahti igal jumala reedel ja rohkem põhjust selleks olema ei peagi – käesoleva nädala viimane reede ikkagi ju!

Et asi kõigi osapoolte jaoks aus oleks, siis loo lõpu lubasin jätta raha24 blogisse, muahahahahaaaaa (õel õudusfilmi naer). Loe lõpuni SIIN!


Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.