Rahakrati 2016. aasta finantssihid

Rõõm on kuulda, et keskmine eestlane hakkab juba kolmapäeval tegema päris detailset plaani, mis poosis ja kus reedel vastu pühapäeva endale viina näkku kallata ja kuhu omasuguseid potentsiaalseid ühtimispartnerid pehme keele ja burksikastmese särgiga võrgutama minna. Kiidan heaks, eesmärgid peavad olema paigas. Konkreetsed ja mõõdetavad. Aga selle sama kaadri suuremad eesmärgid? Et mis võiks näiteks aasta pärast elus teisit olla? Mkmm, vaataks, kuidas elu kulgeb ja loodaks parimat. Paneks palgapäeval pool Olümpia hotellis sisse seatud Karu koopas punasele ja hajutamise mõttes loodaks teise poolega hip-hopodroomil totalisaatori heldele käekesele? Tugevad plaanid, anna minna. Paar aastat tagasi jagasin täpselt samu vaateid: praegu on täna ja homseni on aega. Aga perkele, see homne tuleb jummala kiirelt kätte!

Ma maadlesin pikalt enese sisemise veenmisega, et eesmärgid tasuks kirja panna ja see pole pelgalt sisutühi peatükk Peep Vainu või muude elukoolitajate raamatutes. Neid raamatuid lugedes kartsin kõige rohkem, et muutun ise samasuguseks nö investorpastoriks. Kuulutan oma sõna, kirjutan eesmärke, teen palja tagumikuga hõõguvatel sütel joogat ja maksan kuuspooltuhat euri, et sõita nädalavahetuseks Taisse pimedasse tuppa istuma. Nüüd ongi asi sealmaal, et kuulutan eesmärkide kirjapanekus peituvasse jõusse. Psühholoogiliselt on see puhas mind f*ck. Panen kirja selle, mida tahan saavutada ja see hoiab need teemad mu kuklas pidevalt aktiivsed. No-brainer. Ma tean, kus ja millega hakkama tahan saada ja vastavalt sellele muudan mingeid käitumismustreid. Läheb juba liiga Villu-Parvet-hüpnotiseerib-oma-tribal-tattoodega-ja-muudab-su-elu jutuks?

Nagu ikka, toon näite enda pealt ja räägin lahti oma 2016.a. eesmärgid. Püüan möla võimalikult lihtsa hoida, et ka see burksikastmese särgiga kaader siin hoida ja räägin täpsetest rahanumbritest.

Mulle oli eelmine aasta esimene, mil hakkasin värisevate kätega mingisse vanasse Disney tegelastega kaanepildiga kasutikusse selliseid ridu kirjutama: 1. soovin Kadri Simsoniga deidile minna (Kadri, kui sa loed, siis pane mulle meili rahakratt@gmail.com, et millal sulle sobiks) 2. soovin palja ülakehaga Pärnu lahel hõljukiga sõita 3. soovin alustada tööst sõltumise vähendamist jne jne. Tänaseks on see klade kasvanud 100+ eesmärgiga listiks. Umbes aastaga. Ja umbes pooled asjad olen saanud selle jooksva aastaga maha sodida. Kuidas ma nüüd veel paremini tõestaks, et meetod toimib? Nii rahalises, kui ka muu elulises plaanis.

Siin ajaveebis proovin lisaks segase jutu ajamisele hoida kolme suuremat eesmärki, mida vastavalt status quo muutmisele ajakohastan. Eelmisel aastal olid plaanid vägagi pompöössed. Isiklik lemmar eesmärk oli saavutada 500 eurone igakuine passiivne sissetulek. Aastaga. Hahahaaa. Vali naer, kuram! Ei hakanud trellidega riskima ja loomulikult jäi see sinilind püüdmata. Aga suur eesmärk paneb teisest otsas jällegi rohkem siplema ja leiutama. Hakkad märkama uusi võimalusi, alateadlikult hakkad otsima uusi tutvusi, õpid palju uut näiteks seaduse hallide alade kohta ja muud sarnast. Aga meenutagem enne tumedatesse tehingutesse astumist järgnevaid Juhan Liivi ridu: “kergem on kanda kaljusid, kui südametunnistust halba.” Rahakrati tegevused jäävad seaduse piiridesse, tahan öelda.

Aga jah, rahalised eesmärgi. Jutulõng kipub täna uitama minema (vabandus on see, et tegemist on kolmapäeval valmis kirjutatud postitusega – Facebook’i sõnumiaken viskab neid reedeseid plaane sisse, et mis asendis viina sisse kallata võiks…). Enne suurte passiivsete pappide sissemeelitamist mainin veel seda, et tegelen eesriide taga väikese varusumma tekitamisega, mis ei leia teed ei fondidesse, metsadesse ega mitte Alicante kinnisvarasse. See on see paljuräägitud vihmaperioodi fond, et kui mõne hea korterigala käigus sõbra juures vähe bravuurikamas olekus pesumasina trumlis margariitasid rahvale tegema hakkad ja aparaat järgmisel päeval remondimehe hella kätt tunda tahab, siis ei ole vaja telefoninumbrit ja seltskonda vahetama hakata. Selline väike varu võiks ikka olla, elu on ootamatuid pidusid täis. Ma ise kutsun seda reservi tšeburekikontoks. Olen jalutanud varasel hommikutunnil Karja tänavalt üles nopitud “kvaliteetsete” kõbladega läbi Balti Jaama ja proovinud romantilise žestina tšeburekid välja teha. Aga siis on likviidsus puudunud – naeratan saatjannadele ja selgitan läbi suust kerkiva ja karges hommikuõhus lausa nähtava pilsneriaroomi, et ausalt, rahad on börsil. Oman siin mitmeid Eesti suurettevõtteid aga hetkel jääb hea mokatäide kahjuks ikkagi saamata.

2016 aastaks on Rahakratil 3 suurt finantseesmärki paika timmitud:

  1. igakuine sissetulek olgu 1555 eur minimaalselt;
  2. igakuine raha tšebureki- ja investeerimiskontole olgu 55% sissetulekust minimaalselt;
  3. igakuine passiivse raha sissetulek olgu 155 eur minimaalselt.

Ma ei tea, ei tundu tegelikult nii kosmos-eesmärgid nagu. Need on sellised, et mütsiga lööma ei saa minna aga püüdmatud ka ei ole. Kes jalgpalli räägib, siis see ei ole päris ManU (eesmärgid) vs FC Linnujalad (mina). Vaatan, et number viiega on mul mingi teema, räägin sellest järgmisel sessioonil oma psühhiaatriga ka, luban.

Jutu mõte? Harjuta ennast sama asja tegema. Eesmärke sõnastama. Viska paar soovi või eesmärki paberile ja algus on tehtud. Edasi tekib olenevalt iseloomust teatav hasart isegi. Et mitu eesmärki suudad mõelda ja kuidas neid järjest nokki lüüa. Ajaga hakkavad need eesmärgid muutuma suuremateks ning ka paremini sõnastatuteks ja läbimõeldumateks. Algus võib olla kohmakas, ma vaatan oma esimest paari rida ja sama ebameeldiv on olla nagu kunagi esimese pruudi uksetaga potentisaalsele ämmale mõeldud nartsissikimp ja odav Moldova brändi niisketes pihkudes… Minul on eesmärkidega ekstra pinge peal, kuna te kõik vahite siin. Rahus ei lasta enam midagi teha. Kodus ka esimese asjana peale tööd ajan Krista Lensini, Anu Saagimi ja selle elegantse Tipp/Täpp duo oma trepikojast harjaga minema, siis kardinad ette, et vaikselt diivani taga priimuse peal purgiube soojendada. Laske olla, raisk.

3. loo pilt trans_financial

Rohkem pappi = rohkem sääste = kirjum seksuaalelu = rohkem õnne?

Väga tahaks juttu alustada nii, et “paljud küsivad minu blogis, mida teha, et rohkem raha saada”. Kahjuks küsivad seda vähesed. Okei, tegelikult küsis seda ainult üks inimene sel aastal. Ilmselt töötaks blogis küsimuste-vastuste voor paremini, kui vastaja oleks avalik (no nagu onu Vassiljev parteikanalis, et päris (…?) inimene ja päris nägu) ning küsija on anonüümne. Mul siin blogis on asjad vastupidi. Mina olen anonüümne ja küsijad pigem avalikud. Seega ma ei hakka oma blogi popimaks valetama, vaatan häbelikult oma loppis püksipõlvi ja tunnistan, et pean siin rohkem monoloogi. Fakt aga ei muutu sellest – paljudele tundub teoorias lihtsam teenistust tõsta, et selle läbi ka oma graafikutes säästukaart upitada. Ma ei ole 100% nõus, sest need kaks asja peavad koos töötama. Ma ei usu olukorda, kus keegi täna terve oma teenistuse lapikuks lööb ja ausalt ka säästaks kõik ülejäänu, kui vaid rohkem teeniks. Kui täna on probleem varasalve värava kinni hoidmisega, siis ei päästa ka suurem sissetulev papp päeva. Ma ise kaklen igakuiselt oma kulude kontrollimisega, sest praktikas on lihtsam ikkagi esialgu püsikulud miinimumi servale ajada ja ülejäävat investeerida. Ja siis kuskilt juurde vaadata. Ka see üllas kreedo, et “esmalt maksa endale”, reaalelus suurt s*ttagi abiks ei ole. Ma proovisin eelmisest palgast 1500 eur endale maksta aga kuu lõpus ei suutnud üürikogujale sirge näoga ära seletada, et ma siin kindlustan tulevikku ja noh, püüa mõista, mees, see kuu minupoolt üüri tulemas ei ole…

Plaan ei olnud täna tegelikult epistlit lugema hakata, vaid kirjutada mõni mõte ja kogemus palgaväliste rahade kojutoomiseks. Mõni mittekriminaalne mõte. Ei ole vaja trollipeatusesse joosta, et putkast toodud oranžide ühekordsete žilettidega oma näpujälgi maha nüsima hakata. Veel.

Üks omal nahal mitmeid kordi proovitud variant pangakontot nuumata on GoWorkaBit keskkond www.goworkabit.com. Pooled lugejad ilmselt lükkasid kompuutrikaane praegu kinni ja läksid rõdule plotskit tegema, et ennast putkasse minekuks koguda. Oota, mida-mida, oma päevatööle veel lisatööd teha? Kui tohib, siis küsin vastu: aga mida sa ootasid, muidu? Mingit laena-sõbralt-500-eur-ja-võta-250-eur-välja-ning-siis-ta-jääb-sulle-ja-sina-talle-250-eur-sisse-ja-siis-saab-tasaarveldada-ja-ongi-250-eur-teenitud skeemi? Kui selline asi läbi läheb, siis tee mind ka oma sõpradele tuttavaks. Loogiline, et ekstra saamiseks tuleb ekstra teha. Mulle õpetati seda deviisi juba põhikooli perekonnaõpetuses seksuaalkäitumise peatükis… Vahet pole, see mudel toimib ka muudes elu valdkondades: you get what you give.

GWAB on siiski rangelt oma aja müümise ehk lisatöö leidmise kanal. Sellesmõttes muidugi mitte ideaalne variant, et kasulikum oleks selle ajaga oma __________ (sisesta tegevusala) impeeriumi ehitada vaikselt. Aga kui mõtteid ei ole? Või ei ole vaim valmis või lihtsalt ei ole selline inimene, et tahaks äribossiks hakata? Siis päevatööle lisaks natuke veel oma aega kellelegi müüa ei olegi kõige halvem variant. Telekapult näpus diivanipadja sisse metaani lastes on su aeg ju paremini investeeritud…

Eelmisest aastast alates olen ma hunniku lisaotsi GWAB kaudu teinud. Igakuiselt on ka näha, et vahel mingid papid sisse tulevad sedamoodi. Kuu kokkuvõtetes on need muude sissetulekute all kõigile vaadatavad. Täpset sendipealt arvutust ma ei teinud aga julgen oma õlest pea pakule või lõkke kohale panna, et ühe lisapalga võtsin selliste teemadega eelmisel aastal kindlasti omale lisaks. Alternatiive tuleb otsida, kui igakuised palgaläbirääkimised tööl võssa jooksevad.

Kui päris objektiivselt rääkida, siis GWAB keskkonnas on sellist parajat jama ka a’la labidaga liiva tassimine esimeselt seitsmendale korrusele. Või kellegi jõhvikate ülelugemine -85 kraadises külmlaos. See ei ole muidugi vahendaja süü aga enamus pakkumised on sellised ja kvaliteetset (harivat? kontakte loovat? hästi makstud?) kraami on vähem. Enne hurraa-ga peale lendamist soovitan teha väikese arvutuskäigu. Mitu tundi on tööaeg, mis on neto tunnitasu ja asi, mis tihti unustatakse – kui kaua ja mis kuludega sa sellele “otsale” sõidad ning kas peaks vahepeal midagi sööma? Eeldusel, et sa ei söö neid jõhvikaid, mida on vaja üle lugeda. Need on hapud, muide.

Selliste lisatöö võimaluste puhul on oht, et niigi õbluke tunnitasu kohitsetakse veel napimaks esialgu nähtamatute kulude võrra. Õikalt TAK-i antiikse Volvoga tund aega Lasnagorskisse külmlattu logistada, 8 tundi tööd teha ja tund tagasi sõita kujuneb 10-tunniseks päevaks. Kui toidupaus ka sisse lükata, siis 8 tunni palga võid jagada 10 tunniga, miinus söögiraha. Ei ole parim diil. Sarnaseid otsi aga tipphooajal tehes võib julgelt üsna hea tunnipalga otsa komistada, sest siis on nõudluse-pakkumise suhe krattide kasuks – kuu lõpus vaatad, et konto täitub sama nobedalt nagu akendeta tuba peeruga.

GWAB on puhtalt üks variant lisade tekitamiseks. Ei ole maailma meeldivaim, tunnistan. Aga see on reaalselt töötav mudel ja sisenemisbarjäär ei ole ka kõrge ehk pakkumised on lihtsad ja tööd loogilised. Kui sulle makstakse päeval kuvari jõllitamise eest, siis vahel on isegi natuke nunnu midagi reaalset oma närbunud klaviatuurilihastega ära teha. Või kui sa suudad enamvähem aus enda vastu olla, siis tee oma tugevate ja nõrkade külgede list mõnel diivani- ja metaaniõhtul. Parem lase mõnel sõbral see enda kohta teha. Mõnel, kelle peal sa seda ülaltoodud 500 euro laenuskeemi veel kasutanud pole. On tõenäoline, et sealtki võib hakata mingi säde tärkama ja avastad mõne rea, mida suudad tugevalt teha ja millega väike kõrvalteenistus käima lükata. Pikas plaanis on oma tegevuse käivitamine kindlasti mõistlikum ja suurema arengupotentsiaaliga, GWAB võiks olla üsna viimane variant, kui kaela otsas kõlkuv nahast kapsas tõesti millegi parema peale ei tule.

Mõtle natuke. Äkki suudad andmebaase koguda? Tõlkida? Fotošoppi teha? Lapsi hoida? Testostjaks hakata? Kirjutada? Kõiki selliseid asju annab vabast ajast teha. Teine küsimus on nende oskuste müümine aga sõna hea asja kohta levib tavaliselt kiiresti. Vaata kasvõi fentanüüli populaarsust… Mina olen teinud asju tasutagi, et omale kirjatsura mainet tekitada ja uusi pika perspektiiviga teenimisvõimalusi leida. Rahakrati blogi on ka mingis mõttes tasuta promo, rahhi sisse ei pritsi aga kasulikke kontakte ja lisatöö lõhna on vahel ikka õhus olnud. Püüangi tasapisi GWAB asendada kirjutamisega ehk alternatiivse lisaraha allika tekitamisega – loon väärtust tellijale, endale on tegevus mokkamööda ja arvestuslik tunnihind samuti tunduvalt turskem. Igati ärikooli vinn-vinn mudel.

Niiet viskan publikusse küsimuse: kas jääd diivanile Plutose poole palvetama või oled valmis klaverit mängima õppima?

jewish_piano_by_averagenumberaccount-d9bgo2x

Pilguheit varasalve – jaanuarikuu

Lükkame palli veerema. 1 kuu on maas, 11 on minna. Võib ka nii öelda, et 1 lahing on peetud ja 11 on ees, 2016.a. finantsvabadussõda on hoo sisse saanud!

Kui sa näeks, kui sirge selja ja kummis rinnaga ma siin trükin praegu. Veits nagu kindral, pagunid õlal kikkis ja äsja vastast tulistanud kergelt suitsev Colt vöö vahel. Või nagu see viieline lütseumis esireas. See prillide ja vistrikutega pitsanägu, kes juba seitsmendas teadis vastuseid üheksanda klassi ülesannetele. See, kes teadis, et teised teavad, et ta teab. Samas on tõenäoline, et see tont on nüüd mingis firmas põhiboss, kus sina töötad, eks. Vähemalt mul on küll nii, et need, keda mina põhikoolis pookisin, on täna üsna haljal oksal ja noh, minu pingutusi näed sa ise siin.

Võttis aega, mis ta võttis aga lõpuks olen aru saanud, et oma tee pean ise sillutama. Ei saa ootama jääda kuldraha leidmist nagu räägib legend Prahas asuva Fausti maja kohta – olevat üks vaene üliõpilane kord sinna tühja majja hulkuma sattunud ja igal hommikul laualt kuldmündi leidnud. No mida p*rset, legend on ilus küll aga mis on raha taust, kuidas maksud maksti, kas see kutt reinvesteeris need mündid jne. Legendidega on see, et palju vastuseta küsimusi tekib ja neist lugudest on vähe praktikasse kasutusse võtta.

Jaanuaris jõudis juhtuda mitu asja. Aasta alguse tuhin on (veel) sees ja tahaks kõike palju ja korraga teha ja saavutada. Kui see liiga lame poleks, siis vist prindiks mingi Harvey Specter’i pildiga motivatsioonitsitaadi ka omale seinale Päästja Koolikella posterite kõrvale (“viska mind huntide sekka ja ma tulen tagasi karja juhina” vms). Hingan korra sügavalt välja ja puristan selle info käbe välja – üks suur ammuküpsenud ja realiseeritud samm oli see, et kolisin veits väiksemale ja odavamale üüripinnale. F*kk, sellise otsuse langetamine on ikka way out of mugavustsoon. Valisin oma nädala kõige kainema päeva (teisipäev, muuseas) ja lammutasin selle otsuse suht lihtsa plusside ja miinuste meetodiga laiali. Vaata nüüd siia:

+ väiksemad üürikulud;

+ väiksemad kommunistid;

+ väiksem pind koristada;

+ rohkem aega. Sest vähem on koristada, daah;

+ hakkad ruumi hindama (viskasin kõvasti kola minema ja nii lihtsalt mingit võidusõiduhobust vms hobi omale ikka ei võta, kui pind ei kannata. Varss oleks küll äge, muidu. Kappaks reede õhtul mööda vanalinna, kabjad löövad munakividel sädemeid, preilid vahivad kaelad pikad ja suud ammuli…).

– vähem ruumi.

No umbes selline see list tuli. Eks saab näha, kas reaalsus on selline, et kulude kokkuhoiu vahe ka kuidagi kasulikult realiseeritud saab. Varem oli mu elukorraldus selline house-sitting tüüpi, et elasin sõbra korteris ja maksin ainult kommuniste. Aga vaikselt hakati ka üürile vihjama ja noh, kui potentsiaalse üüri+kommunistid vanaema abakuse peal läbi raalisin, siis peaks praegu ikkagi win tulema rahalises mõttes. Kuskilt ma lugesin muuseas, et tüüpilise koduostja tavaline muster on selline: minnakse läikivate kingade ja värske föönisooja soenguga panka. Küsitakse, mis max laenuvõimekus on. Siis kv.ee lahti ja kõige käredam laenu sisse mahtuv eluase lukku. Aga ideaalis võiks olla nii, et kõigepealt vaata oma vajadused üle (nt. kas hakkab suvine “heinategu” ja pere kasvab) ja siis vaata sobivate kuutide hinnad. Ja siis võiks minna seda vajalikku summat küsima. Ei pea alati piirajasse tõmbama ennast. Aga see on jälle selline ratsionaalse otsuse koht ja täitsa mõistan, et keeruline on ennast ohjes hoida. Otsuste, ka finantsiliste, kohta soovitan vaadata TED-i loenguid, üks hea sellel teemal vestja on näiteks Dan Ariely. Või kui oled rohkem bibliofiil, siis haara näiteks Ori Brafmani raamat Sway: The Irresistible Pull Of Irrational Behavior.

Nii. Järgmine suurem teema, kui juba vestmiseks läks. Astusin ühe nimeka telekomiteenuse pakkuja putkasse. Ka teisipäeval ehk siis kaine peaga. Vaatasin seal müügipreilile sügavalt silma, kallasin komplimente nagu vett ammukastmata tohletavale hernepeenrale ja ütlesin, et tee pakkumine, ma kirjutan kohe lepingule alla ja tulen üle. Nii vist keegi sisse ei astu tavaliselt, neiu oli veits kohmetu ja segaduses nagu kodutu, kes on just koduaresti määratud. Aga tegi hoobilt parema pakkumise ja andis tasuta pastaka. Ei tea, kas see nüüd kõige eetilisem oli aga idee seisnes selles, et mu praegune operaator näeb seda lüket paari päeva pärast oma andmebaasist ja (teoorias) võtab kohe kõne peale, et mida värki. Nii oli. Bet tasus ennast ära, vana haldur tegi omaltpoolt siis uued pingutused ja uka-uka, parim pakett kotis. Jäin endise pakkuja juurde, kuutasu ca 50% väiksem.

Kolmas päevakorrapunkt. Lugesin läbi muude raamatute seas ka kodumaise staarinvestori Kinnisvaraga Rikkaks Saamise Õpiku. Esimene teos oli kindlalt parem. Võibolla on asi selles, et minusugusele oli vaja pigem seda esimest raamatut, et asjadest üldse aru saada. Seda oli vaja, et keegi ilma libestita selgitaks, et asjad on ees hapud, kui rooli ise oma kätte ei võta. Teine raamat on juba valdkonnapõhine ja ma pole kindel, kui suureks ja kas plaanin kinninvaramoguliks hakata. Näited olid küll kõvad ja panid mõtlema, et võtaks ka paar panelkat kuskil ligi ja hakkaks õhtuti nahast palitu ja musta e-klassi mersuga üüri korjamas käima. Šašlõkiputka omaniku stiilis vuntsi kasvataks ette, lükkaks üürimaja ees puitliistuga mersuukse lahti ja Statoili peldikule sarnase sinise taustavalgustusega Kenwoodi stereost kõlaksid Zemfira melanhoolsed riimid- no oleks direktor olla ju.

Rahalise poole pealt on aga nii, et värsked eesmärgid (mõõdetavad) on mul selleks aastaks seadistamata. Peaks neid eelmise aasta omi rohkem asjakohasemaks tuunima aga ei ole osanud kalkullida, et mis võiks olla tõenäoline ja saavutatav eesmärk (ja sellele pluss 10% juurde panna, et pingutama peaks). Kuidagi mannetu on ka selliste eesmärkidega töötada, et saaks iga kuu kümpsi passiivselt sisse. Hetkel on eesmärgid eelmise aastaga võrreldes natuke muutunud aga üsna kosmeetiliselt. Kindel on see, et plaanis on tekitada rohkem sularahalist puhvrit ja püüda viia investeeringud ettevõttesse. See viimane sõnapaar kõlab päris uljalt – investeeringud ettevõttesse – aga kui natuke mõelda, siis alustada tuleb ükshetk nagunii. Maksude mõttes tundub olevat mõistlik koguda algkapital, registreerida Neljas Sammas OÜ ja sealt vaikselt pihta hakata. Kindel on ka pingutus saada pooliku-klubi püsiliikmeks. Pool rahast peab ikkagi alles jääma/krattima minema. Vähemalt pool.

Suran kiiresti selle intro siia vahele (ma ei tea, kas teen seda selleks, et kohtust pääseda, kui mingi vana arvab, et olen siin finantsnõunik ja minu järgi mõne oma otsusega puusse paneb) aga kuidagi kindlam on seda mantrat siin korrutada enne kupüüridega liputamist:

Iga kuu alguses avaldan eelmise kuu kokkuvõtte Rahakrati edusammudest. Veebruari alguses teen ülevaate jaanuari kohta – näitan ära täpselt selle summa, mis kontole tuli ja mis põhjustel teda kuu lõpus seal enam alles ei ole.

Rahakrati põhiline toimetamine käib Balti börsil (jaanuari seisuga krattimas 2226,25 eurot ehk aktsiapaki väärtus kuu alguse seisuga), www.mintos.com ühislaenamise platvormil (jaanuari seisuga krattimas 623,27 eurot), www.twino.eu keskkonnas (jaanuari seisuga krattimas 30,23 eurot) ja ühisrahastatavas kinnisvaras, peamiselt Estategurus (jaanuari seisuga krattimas 155,47 eurot). 2016. aastal on lisandunud ka muid välja antud laene, millelt ootaksin vähemalt 10% tootlust. Aga sellest täpsemalt järgmisel kuul.

Ükski Rahakrati otsus ei ole soovitusliku iseloomuga ega kutsu kedagi enda järgi joonduma. Kui sa saad siit inspiratsiooni või mõtteid, siis high five! Alati võid ka enda mõtteid siin Rahakratiga jagada. Oma finantse hakkasin tõsisemalt jälgima alles 2015.a. kevadel. Mitu kuud tegin kodutööd, olen lugenud, õppinud, kogemusi kogunud ja hoogu võtnud ning 2015. aasta suvest tõsisemalt asjasse süübinud. Õppimine on kestev protsess ja tuleb tunnistada, et enese jälgimine on väga silmi avav kogemus. Kuidas see plekk nii raskelt sisse tuleb ja nii libedalt välja läheb?

Kõik oma jooksvad kulud kannan ma ise, otsused investeerimise kohta teen samuti ise ja nagu arvata võib, siis hiljem süüdistada saan ka vaid iseennast.

Rahakratil on 3 suurt eesmärki:

1. teha iga kuu nii, et leiaksin kontolt vähemalt 1555 eurot;

2. teha iga kuu nii, et 55% sellest krattima panna ehk investeerida/säästa;

3. teha iga kuu nii, et krati toodav passiivne raha oleks 155 eurot.

Kolmanda eesmärgi täitmisest hakkan raporteerima tasapisi ja ei tõmba endale alguskuudel-aastatel kohe vett kaela, kuna mu pisuhänna karjäär investeerimise vallas on kestnud alles 2015. aasta suvest.

Kõikide nende eesmärkide ühine nimetaja on finantsvabadussõda.

Intro lõpp. Namaste ja musi püksi.

Jätkates uuel aastal nende kergelt kohitsetud eesmärkidega, siis jaanuari tulemus on järgmine:

1. eesmärk kotis – sisse tuli 1743,98 eurot. Eelmise aasta eesmärki tõstsin 55 euro võrra.

Sellest töötasudena kokku 1576,40 eurot.

Muud avantüürid ja elukunst (siia alla lähevad juhutööd, vabakutseline kirjutamine, kõiksugu vargused jms) kokku 167,58 eurot.

2. eesmärk kotis – krattima läks 58,58% ehk 1021,58 eurot. Eelmise aasta eesmärki tõstsin 5% võrra.

Sellest paarsada mintosesse ja suurem osa ühte ettevõtte laenu, mille oodatav intress on 10%. Tundus mõistlik diil ja mõistlik diil tuleb alati lukku panna.

3. eesmärk koti kõrval maas – 7,58 eurot tuli higistamata sisse, eelmise aasta 500 eurone eesmärk sai riivitud vähe reaalsemaks 155 euro juurde. Ehk 147,42 eurot jäi puudu. Jeeli-jeeli. Oleks veel euro-paar kuskilt juurde sahistanud, siis oleks telefoniarve näiteks juba intressidest ära katnud.

Sellega loodan nüüd, et sain detsembri häbi palgelt pestud, kaubanduslik pohmell on läbi põetud ja seda mitte pealevõtmisega ning ees ootavad suured vallutused ja väljakutsed. Uus aasta algab läbimõelduma eelarvega, endiselt jauran nädalaraha süsteemi toimimapaneku ja selle kasulikkuse testimisega ning rõhuga tulude suurendamisel. Lõpetuseks soovin iga-aastaste Miss Maailma surematute sõnadega “World peace!” kõigile siinsetele ringiluusijatele.

image