Sain Äripäevalt pistist

Hõissa, mu väikesed kratid!

Kuidas elunatuke veereb, kraevahe on lörtsi täis, eks? Jaa, mul on ka. Ehitasin eile hommikul hoovi esimesed väikesed lörtsimemmed suurest talvejoovastusest ja panin sellest 42 pilti instagrammi ka. Kõik erinevate filtritega, muidugi.

Päeva teine suur uudis: sain fännikirja Investor Toomaselt Äripäevast! Ja mitte ainult kirja, kink oli ka! Esimene mõte oli see, et ümbrik on raha täis. Kerge pettumus, aga ei olnudki. Või noh, kaudses mõttes ju oli tegelikult…

Pruntis huultega märg põsemusi punase maja ja roosa lehe kuningale Rõtovile endale ja tema ustavatele jüngritele eesotsas Investor Toomasega! Ülimalt nunnu lüke, nüüd lugema. TOPis näeme, raisk!

file_000file_001file_002-4

Pilguheit varasalve – septembrikuu

Ma ei viitsi tervitadagi, sest nii vanduma ajab. Vaatan värsket pingerida ja taas ei ole ma oma varapotiga Äripäeva Rikaste Topis. Ma usun teadvat, mis takistuseks sai – vist ei olnud piisavalt raha. Muidu oleks ilmselt sisse saanud ja ka auväärse Rikaste Topise tiitli saanud.

#napidpapid

#taksidermia

A no mis siis ikka. Tuleb edasi puseleda, söögilaua kohal lihalõhnalist lõhnakuuske värskendada ja vähemalt üks aasta veel omale tatart kinnisilmi sisse suruda. Okkaline on see tee topiseks, okkaline, kurat. Tegelt on meid isegi juba siin minu blogis päris palju ju, kui äkki kirjutaks koos mingi petitsiooni roosale majanduslehele, et nad latti veits allapoole laseks? Saaks paarituhhise portfelliga juba ennast topiste listi suruda ja oleks libedam minek vastassoo seas nädalavahetusel Kannu Pubi karaokeõhtul? Ma võin üksi ka selle kirja saata, aga kui te mu selja taha tulete, siis võiks selle personaalselt kohale viia ja mingi uudistekünnise ületava häppeningi korraldada.

Mis juhtus septembrikuus Rahakrati varasalves? Keegi siin kommentaarides lubas mulle kinopileti välja teha, kui 55% säästumäära kirja panen. Võiksin panna küll aga emps on mind nii kasvatanud, et valetada ei tohi. Eriti naistele mitte. Seega võin oma habetunud moka priist piletist puhtaks pühkida ja pean ise ennast ja oma raha eest kinno viima. Mis ei ole kõige hullem variant, ma olen üsna hea kaaslane…

Tseki introt ja siis allpool septembri numbreid.

Iga kuu alguses avaldan eelmise kuu kokkuvõtte Rahakrati edusammudest. Oktoobri alguses teen ülevaate septembri kohta – näitan ära täpselt selle summa, mis kontole tuli ja mis põhjustel teda kuu lõpus seal enam alles ei ole.

Rahakrati põhiline toimetamine käib Balti börsil (septembri seisuga krattimas 2323,75 eurot ehk aktsiapaki väärtus kuu alguse seisuga), www.mintos.com ühislaenamise platvormil (septembri seisuga krattimas 1582,31 eurot), www.twino.eu keskkonnas (septembri seisuga krattimas 670,34 eurot) ja ühisrahastatavas kinnisvaras Estategurus (septembri seisuga krattimas 351,50 eurot) ja Crowdestate portaalis (augusti seisuga krattimas 100,00 eurot).

2016. aastal on lisandunud ka muid välja antud laene, neilt ootan vähemalt 10% tootlust, selle poti väärtus on ca 7700 eurot. Vihmafond võiks olla suurusjärgus ca 3-5 tuhat eurot. Ideaalis, noh. Selle kasvatamine käib ka jõudu mööda. Jõudu on mul suht vähe, muidu.

Ükski Rahakrati otsus ei ole soovitusliku iseloomuga ega kutsu kedagi enda järgi joonduma. Kui sa saad siit inspiratsiooni või mõtteid, siis high five! Alati võid ka enda mõtteid siin Rahakratiga jagada. Oma finantse hakkasin tõsisemalt jälgima alles 2015.a. kevadel. Mitu kuud tegin kodutööd, olen lugenud, õppinud, kogemusi kogunud ja hoogu võtnud ning 2015. aasta suvest tõsisemalt asjasse süübinud. Õppimine on kestev protsess ja tuleb tunnistada, et enese jälgimine on väga silmi avav kogemus. Kuidas see plekk nii raskelt sisse tuleb ja nii libedalt välja läheb?

Kõik oma jooksvad kulud kannan ma ise, otsused investeerimise kohta teen samuti ise ja nagu arvata võib, siis hiljem süüdistada saan ka vaid iseennast.

Rahakratil on 3 suurt eesmärki:

1. teha iga kuu nii, et leiaksin kontolt vähemalt 1555 eurot;

2. teha iga kuu nii, et 55% sellest krattima panna ehk investeerida/säästa;

3. teha iga kuu nii, et krati toodav passiivne raha oleks 155 eurot.

Kolmanda eesmärgi täitmisest hakkan raporteerima tasapisi ja ei tõmba endale alguskuudel-aastatel kohe vett kaela, kuna mu pisuhänna karjäär investeerimise vallas on kestnud alles 2015. aasta suvest, kui läbisõidunäidik täpselt 30 ette keeras.

Kõikide nende eesmärkide ühine nimetaja on finantsvabadussõda.

Intro lõpp. Võin vihjeks öelda, et ma trüki introt iga kord uuesti, vaid kui vajutada kompuutril ctrl-c ja ctrl-v nuppe, siis saan imeväel vana teksti uue dokustaadi jaoks hõlpsasti kopeerida.

Asja kallale. Mintoses tuli lisaks tavapärastele intressidele veel lisa 20 kulli septembrisse. Keegi hea inimene on taas Rahakrati soovituskoodi kasutanud. Sügav viis ja kõrge kraaps sulle! Kurat, ei, vastupidi ikka.

Kui soovid ka Mintosega liituda, siis siin on Rahakrati soovituslink https://goo.gl/WlPxTj ja kui sa annad oma kolm veretilka sealse raharattaga liitumiseks, siis astume kumbki pika sammu oma finantsvabadussõja võidule lähemale. Välismaa keeles on tingimused päris lihtsalt ära öeldud: You will receive EUR 5 for every registration made from your unique affiliate URL. And what is even better both sides will receive — 1% of their average daily balance which is paid in 3 installments for the first 90 days. The Investment Reward shall be calculated after 30, 60 and 90 days from the registration date of the third party based on the average daily balance. First installment is calculated from the average daily balance during the first 30 days.

Muus osas Mintosesse uut rahhi peale ei kandnud, soovitraha ja intressid läksid tagasi tööle ja väike suts sai Twinosse hoopis kantud. Ja natuke EstateGurusse. Ja veel natuke eravõlgadesse.

screen-shot-2016-10-05-at-19-44-11

Kratt tõi kokku 45,10 eurot. Seal sees on 20 seda va soovitusraha, aitäh anonüümsele investorile!

screen-shot-2016-10-05-at-19-47-00

Kokku septembrikuine sisendpapp? Suht lihtne tehe, eksole. 2145,10 eurot. Väga rahul. Väga.

Eesmärgid on nii, et sissetuleku oma täitsin ära – 1555 eurot on eesmärk ja tuli 2145,10 eurot.

Säästueesmärgiga põrusin, kuigi ausalt, nii väga oleks tahtnud neid kinopileteid saada. Säästude näol läks investeerimisinstrumentidesse 30,77%. Loe igaksjuhuks enne minuga siin virtuaalselt põrakama hakkamist seda lugu, kus natuke põhjendan olukorda https://rahakratt.wordpress.com/2016/09/15/sissetulekud-suurenevad-aga-kulud-ka-kuhu-koer-maetud-on/. Ja juba järgmine kuu on üks passiivne rida excelis juures tänu nendele ajutiselt suurenenud kulutustele, wink-wink.

Viimane eesmärk, et passiivselt 155 eurot sisse tuleks? Ei tulnud ka täis aga ma näen, et need summad on kosunud ja keskmise lõikes kasvavad. Seega on okei, noh.

Selliselt siis seekord. Kui midagi olulist ütlemata jäi, siis olen varsti jälle eetris. Praegu lähen helkivail silmil linnavahele uusi potentsiaalseid avantüüre otsima. Jumalaga.

33-loo-pilt-rk

Omamisest ja vabadusest

Tähelepanelikud piilurid on siin kindlasti märganud, et samal ajal, kui Rahakratt sai üheaastaseks, sain mina 31. aastaseks. See oli alles kuu-kaks tagasi. Ma ei oska eriti määratleda, kas 31 on noor või mitte aga ise pean ennast loomulikult nooreks ja ihaldusväärseks seltsimeheks. Peatselt ka rikkaks seltsimeheks, loomulikult.

31 on täpselt selline vanus, et mäletan ähmaselt CCCP aegseid proviandist lagedaid poeriiuleid ja metsa alt leitud katkise Salvokaga mäest alla laskmisi. Loomulikult oli pärast kelgumäelt koju minnes ka värske ketukas soolas, sest Salvoka kvaliteetne ja terav plastikäär rebis suurema venna pärandatud suusapükste tagaosa ribadeks. Jah, pappi meie peres liiga laialt ei olnud ja kui tekkis, siis läks see kärmelt millegi materiaalse peale nagu näiteks uus telks või midagi muud sarnast. Ilmselt olid need sätendavad ja uued asjad pimeda ja vaese aja väikesed rõõmud. Praegu kasvavad teismelised, kellel essad papid vanemate käest peale tilguvad, ilmselt sellistes oludes elama ei pea ja vaesematelegi tundub aeg vist helgem olevat – võimalusi on rohkem.

Mind ajendas kompuutrit kätte võtma ja uut kirjatrükki näpuotstest välja suruma üks artikkel, mida hiljuti lugema sattusin. Vaata allapoole, panin sinna lingi ka. Jutu mõte on see, et noored ei tahagi enam niiväga autosid, kortereid ja muud tavapärast mammonat kokku kühveldada. Mina ja minu jälgijad siin muidugi päris nõus ei ole, kuna meie ostame hea meelega vara, mida siis nendele nooretele edasi rentida, et passiivsete pappide read excelis jälle sammuvõrra pikemaks lükata. Aga omamise kultus hakkab põlvkondade vahetusega vist tõesti läbi saama. Moes on inimeselt inimesele renditeenused ja igasugune P2P teenustega mässamine. Lähen mäele ja rendin Salvoka. Lähen tuusikule ja rendin airbnb-st mingi hüti. Vaja prouadega kuhugi sanatooriumisse amelema sõita, siis rendin Autolevist mingi kärtsuma tranduleti. Rentida saab sporditarbeid, hobivahendeid, kodusid – miks peakski siis omale mingi püsikulu tekitama ja liisingu libedat teeb pidi minema?

Rahakrati blogiga alustades tundsin, kuidas minus süvenes sama suhtumine. Üheltpoolt oli oluline püsikulud alla saada ja teiseltpoolt on tegelikult palju murevabam olla, kui ei pea pabistama mingi materiaalse kolahunniku pärast, mis garaažis kindlustamist ja potentsiaalset varast ootab. Suurema osa ebavajalikku kraami tegin paari kuuga kahtlastes netiportaalides likviidseks ja saadud rahh läks krattima. Korra hoiatan, et garantiid muidugi ei ole, et see raha mulle alles jääb aga kraamihunnik mind ka rõõmsaks ei teinud. Vähem omada tähendab vähem muretseda, rohkem vabadust ja vähem kohustusi. Oma vanemaid vaadates näen täpselt vastupidist pilti – mida rohkem on põhjavalgustusega lumepuhureid ja bassikõlariga leheimureid, seda parem. Vanem põlvkond mõõdab edukust vara koguses, noorem põlvkond aga vabaduse määra ja kohustuste vähesuse järgi. Mulle tundub.

Interneeduse avarustes on palju linke ja tabeleid, mis näitavad, kui kaua kestab uue asja saamisega kaasnev õnnetunne. Eks ta natuke selline kähkuka või MC Donaldis käimisega võrreldav ole – suur isu on ja oled valmis esimese variandiga isu kiiresti kustutama. Pärast täis kõhuga on süümekad, et jälle Mäkis käisid ja lubad jõuludeni salatit süüa (ja võin kihla vedada, et feilid…).

Mulle tundub kuidagi väga ahvatlev olla selline rahapoiss, kellest seda aru ei ole saada. Sahistan vaikselt oma kroksides ringi, vahel sõidan vanade aegade meenutuseks endiselt veel trolliga ringi ja üle ühe päeva teen lõunasöögi mõnes rahvakulinaarias. Siuke salarikkur. Õige preili leiab siis mind minu enda pärast ja võin kindel olla, et saan nii väärt kaaslase, kes on vajadusel isemajandav ega tule kuu lõpus katkise maniküüriga määramata ajaks laenu küsima. Täpselt selline peakski elu olema.

Et mitte teiega siin tüliõuna sööma hakata, siis täpsustuseks ütlen ära – need siin on minu ja paljude minu tuttavate seisukohad. Meile on oluline minimaalne kogus materiaalset kama ja maksimaalne kogus vabadust. Vabadust minna parema tööpakkumise peale teise linna/riiki, vajadusel kärmelt kolida ja võimalikult vähe asju kaasa vedada. Vabadust minna sobival ajal reisile ja omada selleks vahendeid. Selline natuke nagu nomaadielu. See ei tähenda, et kõik Y-põlvkond tuulelipud oleks ja kedagi kodutunne ja turvatunnet pakkuv töö ei huvita. Kindlasti mitte. Hea on teada, et mingi hütt on ikkagi olemas, kus vähemalt paar rulli ruberoidi mingite laetalade peale on tõmmatud. Aga see ei ole prioriteet, mille nimel endale kolmekümpiseks-neljakümpiseks saades juubelikingituseks südar saada.

https://brightside.me/inspiration-psychology/why-young-people-dont-buy-cars-and-apartments-anymore-238710/.

32-loo-pilt-rk