Räägin sellest, miks mina ei kahetse, et ma juba nooremalt sendininjaks ei hakanud, poolsalajasest Planet42 investeerimisvõimalusest vaestele ning annan välja 2022. aasta Parima Ametiposti Vimpli!

Korralik tammsaarelik pealkiri sai, ma vaatan. Kes kunagi päriselt Tõde ja Õigust lugenud on, need mäletavad, et selle mehe laused kestsid 5-9 lehekülge. Ei teagi, kas tol ajal oli punktidega kitsas käes, et lauseid vahepeal lõpetada ei saanud või oli mehel hirm, et tema teosed jäetakse pooleli, kui tervet raamatut paarikümne lausega ära ei kirjuta…

Aga vahet pole ja hakkan siis minagi siin algusest pihta.

Esiteks.

Mulle tundub, et absull igalt Eesti finfluencerilt on küsitud vähemalt ühel korral selline küsimus: mida sa oma teekonnal kahetsed. Ja siis on a-la-ti kostunud üks ja sama vastus: kahetsen, et ma varem ei alustanud.

Mina küll ei kahetse! Miks?

No vaadake, sõbrakesed. Kui ma oleksin juba 2kümbiselt või mingi vapsje lootena sente saagima hakanud, siis ma tegelikult ei usu, et täna pooltki nii kaugel oleksin nagu ma olen. Sellel on väga lihtsad põhjused.

Üks põhjus on see, et ilmselt oleksin ma siis vähem teiste lastega Venuses ja Hollywoodis õues ja mängimas käinud. Ja mul oleks palju vähem tuttavaid. Sest korraliku sendininja koodeks ütleb, et “sa pead iga peo hinnaga säästma ja koriseva kõhu puhul lihtsalt kodus mussi valjemaks keerama”. Ma ei ole eriti seda meelt, et noorelt mingi megalt rotti tuleks panna. Pigem vastupidi – käi ja jaura, tutvu, näe, koge, kuluta jne. See on baas, mille pealt suuremana päris asju ehitama hakata.

Kui ma oleksin juba lootena sente exceldama hakanud, siis ei oleks ma suht raudpolt nii palju tuusikutel käinud. Ja siis mul oleks poole vähem lugusid, mida rääkida, ja vana puuksuna poleks pilte, mida vaadata. Ma ei kujuta ausalt ka ette, et oleksin pidevalt säästukat pand ja jätnud ära enda reisid näiteks

Ma saan aru, et ekselisse vaadates on tuusikud kulud, aga reaalselt ei ole olemas (minu jaoks) paremat investeeringut, kui kuskil piiride taga ringi tuuseldada.

Üks hea põhjus on tegelt see ka, et mul poleks siis ilmselt 3kümbisena siuke hoog sisse tulnud nagu praegu on, kuna ma arvasin 3kend saades, et elu on suht läbi. Seega hiljem alustades võid hirmu tõttu siukse turbo üles tõmmata, et minek on parem kui tasa ja targu 4-aastaselt alates üksinda kodaus istudes ja indeksitega “paugutades”.

Järgmine teema on see, et te olete mult suht tihti küsinud, mis ärilaenud mul on, mis iga kuu nii eeskujulikult klotsi sisse viskavad. Üks neist on tegelikult sellin poolavalik saladus-investeerimisvõimalus ja Eesti juurtega kolhoos nagu Planet42. Vahemärkusena ütlen, et vaatasin ise ka just seda linki, mille teile siia panin ja imestan, miks ühel asutajal nii odavad ketsid jalas on…

Ma sain ikka eesrindlikult puid, kui samasuguste Konservidega hiljuti Kostivere koolis kontserti andmas käisin. Mäletate veel? See oli SEE LUGU. Jah, ma ei ole senimaani taastunud ja käin siiani terapeutide ja šamaanide vahet.

Kuna aga selliste ärilaenude sissepääs on tihti alates 5k piletiga, siis nüüd on tegelt teil, pööblil, ka võimalus mustal mandril Planetiga kaasa sõita. 13. aprill kuni 4. mai 2022 tuksub Mintoses Planet42 cashbacki kampaania, millega saab neile antud laenudelt koheselt 5% raha tagasi. Mu meelest on see igati norm võimalus saada ühe korraliku potentsiaaliga idu sõidust osa, mida muidu 5k puudumisel võibolla teha ei saaks. Ma kütsin enda algusaastatel ka päris tigedalt selliseid kampaaniaid Mintoses endale sisse. Seal on asi tegelikult vägagi lihtne: tuleb end huvilisena kirja panna, P42 laenudesse vähemalt 50 kulli investeerida ja ongi sõit! Rohkem ja täpsem info on SIIN LINGIL.

Ps. Mina nendelt laenudelt mingit soovituklotis ei teeni. Küll aga kirjutas mulle Eesti tuntuselt teine odavate ketsidega mees Eerik (vt üleva pildil) ja küsis umbes nii, et kas ma ei tahaks seda võimalus enda lugejatele mainida. Ma ütlesin, et ei taha. Siis ta ütles, et ta teeb mulle selle eest ühe ülekande ja ma ütlesin, et muidugi ma tahan sellest enda lugejatele teada anda.

Novott. Lennake siis peale, kel huvi, tahtmist ja vaba raha niisama jõude vedelemas. Mulle sellesmõttes P42 meeldib, et nad ei ole siuke mogo-laadne laenukontor, vaid nende mudel on pikaajaline ja paindlik autorent. Olen ise seal vist 3 või 4 laenuringiga sees. Eerik ise ütles mulle nii, et “P42 on paindlikum kui liising või autolaen, kuna näiteks kui klient kaotab töö ja ei saa enam rataste eest maksta, siis toob ta auto tagasi ja asi mutt. Me ei riku tema krediidiprofiili järgmiseks kahesajaks aastaks ära”. Norm ju?

Aaaaaa ja siis viimane, aga kindlasti mitte kõige vähem oluline teema.

Käesolevas postituses annan ma välja 2022. aasta Eesti Vabariigi Parima Ametiposti tiitli!

Ilma pikema jututa, aga suure kadedusega, et see koht võetud on, ütlen ära, et Ihaldusväärseima Ametiposti Vimpli saab ETV-s töötav Tauno Sirel. Palju õnne!

Kes veel ei tea (miks te ei peaks teadma??), siis Tauno on ETV (vähemalt Õnne 13 sarja)… paramparaaaa… VÄRVIMÄÄRAJA!

Oi, kuidas ma kujutan ette neid vaid Taunole osaks saavaid unelmate tööpäevi… ma olen kadedusest täiesti roosa ja kui ma läheks veel kunagi palgatööle, siis just Tauno kohta tahaksin ma endale. Ilmselt on Tauno jumalikud tööpäevad midagi sellist:

Kaameramees: “Jaa… nii… kõik paigal, jah? Selge, vaikust, alustame… jaa… VÕTE! Oota, oioioi, kuramus küll, jälle ma ei saa aru, noh, stopp. Kuulete vä, STOPP!”

Assistent (häbeliku häälega ja poolsosinal): “Eee… mis juhtus?”

Kaameramees: “Oota-oota, ma ei saa aru…”

Assistent: “Millest?”

Kaameramees (hääle tõustes): “Tauno! Kus on Tauno? Kutsuge KOHE Tauno!”

Tauno (hingeldades, kuna jooksis just enda kontorist võtteplatsile): “Siin. Siin, kohal! Mis juhtus?”

Kaameramees: “Jumal tänatud, Tauno! Appike, noh, lõpuks oled sa siin. Vaata korra mul siit kaamerast sisse. Ei, siitpoolt, siit väikemast august… Tauno, noh, ega see su esimene tööpäev pole ju… sa oled ju enne kaamerat näinud. Vaata, Tauno, ja ütle mulle, mis värvi teksad Allanil jalas on?”

Tauno (alguses ebalevalt, aga lõpuks juba võidukalt): “Nii, las ma vaatan. Kohe määran värvi, üks hetk… hmm, imelik… vist nagu… oota… jah, olemas! Need on sinised teksad. Täpsemalt siis tumesinised! Tumesinised teksapüksid, jah. Ma olen kindel. Me õppisime tumesinist ka värvimäärajate koolis. Muidugi!”

Kaameramees (kergendatult): “Suur aitäh, Tauno! Nii hea, et sa olemas oled. Ma ei osanud ise seda imelikku tumedat värvi määrata. Hea, et sa ikka meiega oled, Tauno!”

Tauno (punastades ja mõttes jumalat tänades, et ta siniste tunnist poppi ei teinud): “Einoh, mis… see on ju mu töö, mis seal ikka…”