Ligi 5 aastat üksinda tegutsemist, tuhanded leheküljed loetud raamatuid ja enesesse imetud uusi teadmisi, sadu tunde videokoolitusi ja eneseharimist, viiekohalise summa jagu Eesti suurettevõtete aktsiaid (jah, nende väärtus on viimasel ajal alla vajunud nagu Rannamaja naiste püksid, kui Kristo joogid sisse tõmbas ja Romeoks muutus), mitukümmend tuhat eurot laenuportfellides, 3 korterit (üks koduvõlaga ja kaks puhtalt välja ostetud), väike investeerimisettevõte ja Mandri-Eesti loetuim sendiblogi… aga mis edasi?
Ma loen muidu ka palju raamatuid, aga kuna praegu tuleb nagunii kodus garantiis istuda, siis viimati lugesin kahe päevaga läbi Elhavee poolt saadetud raamatu Pangasaladused.
Esiteks: ma ei hakka terve selle postituse jooksul seda raamatut ülistama. Teiseks: see oli shitaks hea raamat!
Yo, Sass Henno, kui sul kunagi kogu internet läbi saab ja sa minu blogisse jõuad, siis avaldan sulle kiitust. Olen su eelmisi raamatuid ka lugenud, aga Pangasaladus lükkas leveli törts kõrgemale praegu. Aitäh!
Aga muret teeb see, et Pangasaladus vajutas mulle kahte kohta päris valusalt. Nendest ma täna räägingi.
Esimene maksakas raamatust: mul on eustress ja koordinatsioonipuudus.
Teine maksakas: oma praeguse tegevusega ei jõua ma niipea Ferrariga Napoli teedele kihutama stiilis “Rain Lõhmus ja tema liiga liibuvast tiigritega pluusist välja turritavad rinnanibud (kuna Ferraril on katus maas, siis on autos jahe tuul)”.
Alustan siis esimeset asjast.
Mis on eustress? Eustress means beneficial stress—either psychological, physical, or biochemical/radiological. The term was coined by endocrinologist Hans Selye, consisting of the Greek prefix eu- meaning “good”, and stress, literally meaning “good stress”. Wikipedia
Väidetavalt on eustress näiteks maratoni jooksmise lõpus. Et suur asi on ära tehtud ja järgmist eesmärki nagu ei olegi ootamas. Tuhh on peal, aga midagi teha ei oska sellega. Tunne on hea, aga puudub järgmine pidepunkt. Või nagu peale korralikku seksirallit – tehtud ja hea on olla, aga natuke tühi ka. Või peale IPO-t – suur samm on astutud, mis edasi? Saad aru küll, onju.
Mul on peale oma kolmandat korterit täpselt sama seis. Mitu aastat kogusin raha, viimane aasta aega panin eriti hullu ja kütsin oma kolhoosiga salaja ka naabripõldude saadusi oma aitadesse. Kolm kuud ajasin seda ühte ja õiget tehingut taga, ajasin notareid taga, värskendasin korteris tube, otsisin üürnikku ja nüüd on aprilliga kõik nagu paika loksunud. Tore. Olen uhke oma saavutuse üle. Tegin jälle üksi rohkem ära kui mõned sõbrad kambaga juba aastaid teoorias teevad.
Aga mis edasi? Niisama jälle palgast ja kolhoosi tuludest järgmist korterit kokku ei kogu üksinda. Või noh, koguks, aga see tähendab, et peate lugema umbes 56 kuu kokkuvõtet ja alles siis on midagi uut ja suurt jälle. Boring.
Selle aja peale on Elon Muski lapselapsed esimese ridaelamu (jah, valge lippaia ja nunnu retriiveri kutsikaga) Marsile ühisrahastanud ja juba paistavad seal ka Rain Autorollomannuse pikad kõrvad, kes Marsenali Keskust ja esimest vanadekodu püsti paneb.
Ma tean, et ma ise pean ennast mingiks sendiblogerite Paul Kereseks, kellel on alati järgmised 42 sammu ette mõeldud: millal võtan lipuga (laenuraha) vastase ratsu (korteri) jne. Aga tegelikult see nii ei ole. Näiteks praegu ma ei oska teha järgmist sammu. Äkki ma olen enda paaviani mõistuse juba max. ulatuses ära kasutanud ja edasi peaks kellegagi mesti lööma kuidagi? Tead seda ütlust, et üksi minnakse kiiresti, aga koos minnakse kinni kaugele?
Ja nüüd see teine maksakas, see turris nibudega Ferraris kihutamine…
See, kas ma panen palgast kõrvale 68% või 47%, sellel ei ole suures plaanis vahet, sest nii ei jõua mitte kunagi Ferrarini. Mitte, et mulle Ferrari üldse meeldiks. Nope. Ferrari on nagu automaailma Brigitte-Susanne Hunt. Selline eemalt kena vaadata ja tõmbab peo käima, kuid ilmselt on ta ka esimesena pelleris ja rosolje ninast väljas, kuna stardikaid hakati juba kodus tegema. Enda alla tahaks midagi salapärasemat ja avastamisrõõmu pakkuvamat.
Keskeakriisi ebaratsionaalsest autopoest valiksin ma pigem Porsche. See on nagu… nagu… no nagu Eda-Ines Etti, näiteks. Keegi, kes ei pea igal peol karjuma, et “vaata mind, kui seksikas ma olen”. Keegi, kes on enesekindel, salapärane ja… nagu hea raamat, et hoiab su tähelepanu ja põnevust ning õpetab sulle midagi.
Igaljuhul. Pangasaladust lugedes tuli mul korra selline reality check, et sendibloger (vaata ka: taarabloger, tatrabloger, Raku on vaese mehe Saku, troll on vaeste lennuk jne) ei jõua never Ferrari rooli. Enamus tatralõuad raputavad Värska vahule, kui higivaba plekivoog katab telefoniarve ära ja teevad siis tähistamiseks FIE stiilis firmapeo, et joovad üksinda kodus. Aga mis kõrgliiga see selline on?
Äkki ma olen liiga kannatamatu? Et nüüd ongi okei 3 aastat tiksuda, kuni järgmine suurem hüpe tuleb? Mul võib olla kõva kannatus, aga mitte nii kõva. Mul on vaja Inest Porschet. Väino, palun mitte solvuda. Ma ostan nagunii Mersu enne: praktilisem ja soodsam. Praegu oli jutt ju sellest ebaratsionaalsete autode salongist, kuhu ma oma tulevikurahaga läheksin.
Kuidas siis rebida välja sellest Kärdla jalkaklubist SK Väikesaare Sääremarjad, kus ma praegu mängin ja pääseda Rainiga koos Juventusesse?
Oma veebipoodi ma üksi siin nišipubliku eest väga suureks tõenäoliselt ei saa. See võtab ebaproportsionaalselt palju aega ja hoiab mind rohkem siiski vee all nagu dressipükstes ujumine. Paar kulli mingi särgikaltsu vahendamisega teenida ei too mulle liibuvat tiigri pildi ja eest nööpidega suurte poiste särki. Lubasin poodi püsti pannes, et annan aru, kuidas see edeneb ja kas tasus proovida, aga niipea ei tule Jeff seda Ameerikast siia üle ostma.. Jah, proovida tasus. Üleval hoida eriti ei tasu. Selge. Kiire kill ja järgmine target.
Showde osa on samuti praegu kinni, neid suuremaks arendada ei anna praegusel ajal. Asemele on aga mõned 1-1 koolitused juba kalendrisse tekkinud, vaatan, mis nendega teha annab ja milliseid uusi sõpru ma omale saan. Kui tahad sellist privaatset sessiooni, et koos sinu tulevikule ja plekile mõelda ja tuge saada, siis litsu seda LINKI.
Aga midagi on ikkagi puudu ja ma ei oska näppu täpselt peale panna…
Praegu siis sellised mõtted. Hetkel proovin edasi hoida kõrget säästuprotsenti, tiksutada rahhi Mintos ja Co´s, ootan pikisilmi üüride taastõstmise aega ja samal ajal mõelda välja, mis on see, mis paneb inimesi enda 1000-euroseid kupüüre minu poole loopima.
Lõpetuseks üks isetehtud kurvameelne haiku:
Eda Benzetti
Birgitte Nibulõhmus
MersuHunt
PS. Kui sulle meeldib see jauramine, mis siin blogis käib ja soovid samuti minusuguseks bojaariks hakata, siis alusta ühisrahastuses minu soovituskoodidega SIIN LINGIL ja me saame mõlemad lisapappi. Ja muidugi tule jälgi kadedusega mu kröösuse elu Instas ja Fesaris!
Tubli Kratt. Sinu mudas müttamist on vahva päält vaadata. Kuigi tõtt-öelda ei saa ma kõigest aru, mis sa teed ja seletad. Kõik ei mahu marjamaale, muist peab jääma karjamaale. Ja karjamaal saab paljaste jalgadega lämberdada sooja lehmasita sees. See marjamaa värk on kirjas Nukitsamehes. Vares kraaksub, maasikad kaovad, öö vajub kaela ja nõid viib finantsvabaduse omade juurde vangi. Seal on see Mõhk ja Tölpa ja vana Raha-Jaak ahju peal karguga. Ilma rahata kodus ümber mesipuu hüpata on kole lustakas. Sa proovi õige.
Hohoo, Muna-Ott, sina? Ülituus, et Rehepapi tegelased siia jõuavad. Kuigi kas seal ei olnud mitte Muna-Endel..? No ei meenugi enam nii täpselt.
Ega ma prooviks ikka marjamaa värava alt sisse aeleda kuidagi. Meil on üks elu, sellest võiks max välja pigistada nagu kuu lõpus hapukoore pakist pelmeenidele viimase törtsaka. Ära anna alla nii lihtsasti!
Hei! Mulle kunagi jäi nagu silma, et käisid kuskil noortele ka oma rahajuttu rääkimas. Kuidas sa neile investeerimise ihaldusväärseks teed? Sellised 20ndate alguses (tudengid) võiks ju idee poolest olla just need, kes saavad nö kõige õigemal ajal alustada raha kasvatamist. Üritad neile maha müüa mõtet, et 10 eurtsi iga kuu kõrvale ja timm elu ootab 😀 ? Ma ei tea, ei tekita ilmselt just palju motti selline start.
Ma käin kõigile vanusegruppidele rääkimas, kes maksejõulised on. Kasvõi loomadele!
Aga tudengitega on alati kõige ägedam, sest nad saavad minust ette, kui kohe tegutsema hakkavad. Ma näitan, et mingi 30+ aastane näss on 5a jooksul nii teinud, siis 20a alakas suudab ju palju rohkem. Tudengitega on alati pullid olemised, enamasti on isegi õlled mulle kuhugi peidetud ja igaüks rüüpab vahel midagi kahtlast oma pingi alt. Tavaliselt ma räägin enda teekonnast, kus olen teinud vigu ja kus saab kiiresti liikuda, lisaks raamatusoovitused, keda jälgin ja kellelt õpin, sotsmeedia asjad ja seal teenimine, kui kedagi huvitab, lisaks säästmine ja endale nö palgapäevade tegemine jne. Juttu on 100% alati kauem olnud, kui broneeritud tund aega. Alati. Ja tihti tuleb tagasisidet, et keegi sai hea vihje vms, et edasi pusida või alustada. Ega terve loeng/raamat jms ei jäägi kunagi kellelegi meelde. Hea, kui 2-3 asja kaasa võtad.
See, mida sa kirjeldad, on väga tuttav tunne. Been there done that. Said reaalsusega litaka, et jah, oled megatubli olnud, jah, tublid viljad on kätte saavutatud oma töö ja vaevaga, aga mingist hetkest alates see ei olnud enam töö ja vaev, see oli märkamatult muutnud elustiiliks, normaalseks viisiks elada. Peale järgmist saavutust enam ei tulnud sisse sellist eufooriat nagu algul, kui alles implementeerisid kõiki uusi õpitud tarkusi, mis hakkasid vilju kandma. Oled õnnelik oma püstitatud eesmärke saavutades, aga tunne pole enam see, midagi on ikkagi nagu puudu, ei ole enam nii magus tunne kui varem. Minu puhul mida suuremad järgnevad saavutused olid, seda vähem tundsin rõõmu kuigi mõistus ütles, et järjekordne milestone kinni löödud, mega, vinge, äge! Aga tunnet ei olnud, silmad kilasid juba horisondi suunas, et mida võiks järgmisena saavutada (sest muudmoodi ei oska enam elada, kogu aeg peab mingi eesmärk ees olema).
Ja siis korra vaatad suurt pilti ja käib litakas plaksti! ära. Sa pole mitte kuskile jõudnud suures plaanis ja tglt oled ikka sama kana oma kanalas, suurte kotkastega taevalaotust ei owni ja tiivad nii kaugele ei sirutu. Tahaks aga saad aru, et kui mingi eriti grand ideega lagedale ei tule, mis hakkaks REAALSELT pappi peale pritsima, siis tiksud oma kanala elu edasi. Jah, oled keskmisest eestlasest kõvasti ees, jah sul on hinge taga erikujulisi kopikaid ja maailm ei kuku kokku kui boss jalaga annab, aga see ei huvita enam. Suures plaanis oled ikkagi tilluke tegija. Süües on isu kasvanud ja sa näed enda ees kõike, mida oleks võimalik veel saavutada, aga samas saad aru, et tänasesse punkti toonud tegevused enam eriti kõrgemale või drastiliselt kaugemale ei vii.
Ma arvan, et litakas on suures osas süüdi see praegune pikem üksiolemine ja kodusolemine jne. On tekkinud aega, et lollusi välja mõelda ja endas kahelda. Aga mul on ka juba lahendusi, millest järgmises loos kirjutan. Ega ma niisama istuma ei jää ju. Kuigi kahjuks ei ole välja mõelnud, kuidas suurte poiste liivakasti saada.
Aga rõõm oli lugeda, et see on suurtel poistel ka. Elhavee IPO oligi nii, et Kilu ei osanud midagi teha enam. See ei ole ainult tatrablogerite viga, see on kõigil nii. Ja noh, ega ma ei peagi panka tegema. Olen ka seda mõelnud, et kui näiteks Porschet osta ei saa, siis küsin proovisõitu või võtan rendiks mõneks päevaks vms. Tuleb alternatiive mõelda, et ikkagi oma maitsed suhu saada, mida elus taga ajad. Äkki selgub, et Porsche ongi üldse mingi kaun ja hea oli, et endale ei ostnud (tõenäosus ilmselt 0.00023% vms).
Minul käis see litakas varem, ammu enne praegust kodus passimist. Ju viidan liiga palju aega oma peas 😀 Mina lähenesin sellele nii, et kui saan veel X summa/ajaühiku FIRE-le lähemale, kas see päriselt teeb mind õnnelikumaks inimeseks, kas ma olen seeläbi parem inimene, kas maakera võidab sellest midagi. Ehk et kui finantsilise turvalisuse olin saavutanud (mida ma ei osanud arvata, et see saabub väiksemate summade/saavutuste juures kui olin arvanud), hakkasin juurdlema kas iga lisandunud finantsiline võit suures plaanis muudab midagi mu sees. Sõõrukate jms meeste pealt vaadates tundub, et nad ei tundnud seda momenti ära, nad krabasid maksimaalselt mida võimalik oli ja siis elu kuldsemates aastates tuli ikkagi arusaamine, et tglt pole vahet kui palju sa kokku krabad ja mida kõike materiaalset selle eest on võimalik saada, lõpuks tuleb ikkagi sisemist tööd teha, sest see, mida hing sees vajab, ei tule mateeriast. Klišee aga tõsi. Mõnel läheb selleks palju aastaid, palju suuri saavutusi, et tõdeda seda sama vaikset häält, mis andis endast märku juba ammu-ammu. Samas mõni ei jõua kunagi sellise sisemise arenguni, kus miski või keski võiks mateeriast üle olla.
Sinu kommentaari lugedes ei julge ma oma järgmise nädala postitust üles pannagi. See on nii materiaalne, et Sõõrik ise ka vaataks, et tal pole mitte midagi. Üldse Sõõrikud jms vist on peatumatud mitte raha pärast vaid hasardist ja tegutsemistahtest. Kuigi paljud tõesti teevad 20a südari piiril tööd ja siis lõpuks panevad kampsuni selga, lähevad joogalaagrisse ja räägivad, et õnneks pole rahhi vaja. Muidugi hea öelda, kui sul on Eesti riigieelarve jagu kontodel varuks olemas.
Ma püüan hoida seda tasakaalu, et rahast vähem mõelda. Siin paistab, et ma mõtlen 24/7, kuna see ongi blogi teema. Laias laastus otsin ma senini veel oma õigeid mustreid elus igas vallas. See on varsti arengublogi rohkem kui lihtsalt sendiblogi.
Tere Sigrit! Lootuses, et Sa näed, kirjutan. Tuvi ei jaga Sinu kontakti, õigesti teeb. Aga ta isegi ei küsi Sinult, kas tohib jagada. Olen 1 Sinuga sarnaselt mõtlev naisolevus ning lootuses, et Sa näed mu kommentaari, kirjutad ise vms või annad mulle oma kontakti, et võiksin Sulle kirjutada.
Tere MiraBilia
Hea, et notificationid sisse lülitasin selle postituse kommentaaridel, muidu ei oleks tõesti näinud, et keegi siin kontakti otsib.
Oo Jumal, Sa oled olemas!!! Aitäh aitäh aitäh! Ma tahaks Sulle kirjutada, Sigrit. Kas tohib?
Tohib ikka @randombriks@gmail.com Ma loodan, et nüüd igasugu perverdid internetiavarustest kohale ei vaju.
Minu lehel sellist asja loota… #naiivitar2020
Aitäh Sigrit! 🙂
Ma tahaks ka seda raamatut lugeda, aga seda ei myyda
Ma fesaris täägisin Elhavee, et nad ütleks, kuidas lihtsurelikud seda lugeda saavad. Ootame vastust. Ju vastavad, kui ikka minusugune kuldkunde (ja panga omanik!) küsib.
Mul tekkis küsimus,et käsib sul ainult ühe “hobi” projektiga tegelda ja kas kõik peab otseselt seotud olema nn finantsvabaduse saavutamisega? Loomulikult sead eesmärke, need saab kuhjaga täidetud ja tahaks kohe järgmist võitu samas valdkonnas. Nagu sa tõdesid siis hetkel/täna pole just kõige ligemal.
Äkki tooks oma ellu vaheldust ja võtaks midagi muud lisaks. Näiteks hispaania keele õppimise – on ju plaan suvila soetada soojale maale vanaduspõlveks ja mõtle kui kui saad 20ndates toateenindajale oma soovid selgeks teha kohalikus keeles.
Selline lähenmine ehk ka muude asjadega tegelemine vahepeal puhastab mõistust, annab elule uue vaatenurga (ja ehk aitab ka finantsvabadussõja läänerindel). Keele selgeks õppimise näite puhul kulutad selle jaoks (ei oska ennustada kui ütleme pool aastat nt) miski aja ära. Täna + x päevi hiljem on kindlasti asjad muutunud ka raharinnetel ja siis saad ehk uuesti õnne proovida. Vahepeal oled oma eesmärkidega seotud eufooria laksu saanud muid asju tehes – hispaania keel suus.
Aaei, mul ikka hobisid on ka. Lihtsalt võibolla siit ei paista, kuna siin veeretame vaid sendijuttu. Ma olen praegu ühele lugejale (superfänni staatuses klemm) mega tänulik, et ta mingid enda koolitused saatis mulle ca 30h kokku. Mul on muid asju ka peale söömise, magamise ja raha 🙂
Niisama keelt õppida ei näe pointi, mingi mõte peab seal taga olema. Sest muidu kulutad niisama kallist aju- ja ajaresusrssi, millega muidu midagi kasulikku teha.
PS. 20-aastasele toateenijale saab just ilma keelt oskatama selgeks teha, mida ootad (sorry rõveda nalja pärast, aga ma pidin selle võimaluse ära kasutama).
Nii paraku on, jah. Ega sama asja edasi tehes vaga tihti just erinevat tulemust ei saavuta. Mul oli ajalooliselt tapselt sama seis kunagi, kus Sa praegu oled. Proovisin yhes ja teises vallas koostoopartnereid otsida, aga Eestis olid koik kas omaette tegutseda eelistajad voi polnud mul vajalikke kontakte voi ei nahtud minus potensiaali. Ega jah, koik ju ei paasenud ka siis panka asutama voi skaibifirmat tegema, polnud ka selliseid oskuseid. Sain ent valismaalt moned huvitavad pakkumised ja nii see laks, peale seda pole mind enam kohalikus maksumaksjate klubis kohvi joomas nahtud.
Soovitusi on reaalselt yliraske anda. Samas ylihea, et nii monedki on hakanud jargima tagurpidi planeerimise loogikat: kui just juhus rikkust majja ei too, et siis saastudest Porschet osta, peab arvutama, palju ja kui pikalt peab saastma, et seda lubada. Kui tulemus on, et 26 aastat, pole asjal motet, siis tuleb valjundi asemel (saastmine) sisendile keskenduda (sissetulek).
PS. Mul reaalselt oligi kolleeg, kelle eluunustus oli osta must Porche. Mina naersin, kui ta kontorisse saabudes sellest ylimadalast alusest haige seljaga yritas head nagu tehes pidevalt valja ukerdada. Ise olin ostnud voimalikult suure ja korge maasturi, millega loodusesse minnes pohja alt ara ei soida ning mooblit ja ehitustarbeid vedada, sest minu eesmark oli ikka ja jalle kinnisvara. Ta laks ka mone aasta parast millegiparast Cayennele yle, aga kuna meil vahepeal kontor liikus, polnud tal seda enam kusagile parkida. Mottetu ost, lihtsalt valja naitamiseks. Mul vahet polnud, kaisin yhistranspordiga tool, sest sellega oli ka odavam ja jamamist vahem.
Niipalju siis mone mehe Porchedest. Kulud olid tal alati suured, asjad alati laenuga ostetud, ent valjanagemine super ja ylikonnad istusid alati hasti. Niiet kes kuidas oma elu tahab elada.
PPS. Ega Sul vist varsti pikka motlemist ei ole, pead incognito mode’st valja tulema, et brandi reaalselt kapitaliseerida. Annet ja ideid Sul on, miks Sa ei voiks asju oma nime alt teha?
Hahhaaa, kurat, mul on kuvar tatine praegu sellest naermisest su töökaaslase üle. Appi, mis vend. Aga samas natuke respect ka, et ära tegi. Ma ei kardaks küll tunnistada, kui pange panen. No ostsin, proovisin, ei meeldinud. So what, eksole?
Ega ma pean ka üldse proovisõidule minema, sest ehk selgub, et ei tahagi omale. Äkki on Porkee ka nagu BSH, et tore vaadata, aga koju ei tahaks?
Ilmselt on see Porshce natuke nagu sümbol siin jutus, et tähistab mingit püha graali, mis ehk polegi auto. Lihtsalt järgmist levelit on vaja siin Sendi-SuperMario mängus.
Ega mul see incognitost välja tulek ei aita liiga palju. Kes tahab, see nagunii kirjutab mulle otse ja kui koos midagi teeme, siis nende jaoks tulen eniveis. Aga siin kõigi ees on põnevam, kui ma olen näotu suvakas jope, et mitte tõmmata tähelepanu endale vaid panustada rahva harimisse ja eeskujuks olemisse.
PS. Hehe, lugesin just oma kirjutise veelkord yle ja mis ma naen, ma ei oska korralikult seda autobrandi isegi valja kirjutada. Moni taht ikka kogu aeg puudu. Nagu moni eur totaalsest ‘raha vabaks’ ondsusest voi nii.
Ja seda ka, et blogimaastikul siis kaks saladust: kes on Rahakratt ja kus Marimellid elavad. Sa oled igatahes paremini joont hoidnud, lugupeetud ristkylikukujulise korteri omanik Pohja-Euroopast (ma naersin tykk aega seda vastust).
Mis su mõtted Mintosest ja potentsiaalsest kriisist on, paned sama julgelt edasi, muudad mingit taktikat, ostad järelturult miskit kokku või mis plaanid on?
Mintoses tegutsen edasi, veidi pean sealt välja võtma, kuna arveldan siiani oma viimast korterit sellega praegu natsa. Ostsin korteri natuke vara ära ja ei saanud korraga Müntonist kätte kõike vajalikku. Järelturult ma laene ei osta, olen arvanud, et sama aja panen videkoolituste ja veebiseminaride alla ja ehk toob see rohkem sisse ükspäev kui lisasent või kaks Mentosest.
Palju õnne, kratt! Oled jõudnud sellessse punkti, kus klõps on ära käinud, et ükskõik kui kiirelt või aeglaselt tegutsed, siis finantsvabadus ongi ühel hetkel käes. Ja nüüd pead välja mõtlema, et okei kui see baasrahamure lahendatud, siis mida ma päriselt elust tahan? Ja see on juba palju keerulisem küsimus reeglina kui finantsvabaduse saavutamine.
Me oleme oma tutvusringkonnas juba praeguseks aastaid finantsvaba elu “harjutanud” – leidnud töö kõrvale muid hobisid-tegevusi, mis motiveeriks. Päriselt ka katsetanud nädala keskel SPA-s chillimist, sõpradega päevasel ajal tööluusi teinud, kes teinud trenni, kes lugenud raamatuid jne. Kõike, mida võiks finantsvabalt elult oodata või ette kujutada. Mida lähemale finantsvabadus jõuab, seda vähem selle asjaga kiire on – tuleb niikuinii. Aga seda keerulisem on seetõttu, et üks suur eesmärk, seesama finantsvabadus, on kadunud – ja tuleb leida uusi eesmärke. Eks igaüks lahendab erinevat moodi aga see selline standard teetähis-kriis finantsvabaduse teekonnal 🙂
See õnnesoov on ju iroonia ja parastamisena mõeldud 🙁
Mul tegelt on ikkagi rahhi veel juurde vaja ja ma ei suuda mõelda, mis selles vallas järgmine samm oleks. Aga jah, kui nii mõelda, siis tegutsedes tuleb ju rikkus igaljuhul ja suht vältimatult.
Sa vaata, et suures õhinas ja finantsvabaduses seda va vanainimeste asja tegema ei hakka. Saad kohe suured kulud kaela. Või äkki ongi pärijad üks hea eesmärk? Et challenge, kas suudaks endast normaalsemad inimesed üles ehitada? Minul see latt väga kõrgel pole, sul on ilmselt vähe keerulisem.
Seda ka veel, et mul siin oli vahepeal 5 taisvaba paeva, no kes seal jouab siis kogu aeg lagesid-seinu varvida ja koogimooblit kokku panna – vaatasin siis pohjalikud ringid Eesti meediat ka. Ma pole nii head ja odavat massimeedia otsemyyki veel nainud, kus 69-aastane vaikeinvestor taiesti muuseas tombab teatud rikastusmistee oppevahendi suvaliselt intervjuu ajal valja; ja nii ongi. Tee omale ka mingi toode, mis sellise voimenduse valja kannaks ja vaid su brandiga seostuks, ja ongi olemas. Ma aina vaatasin ja imestasin. Ja hiljem veel intrigeeriv teemakohane artiklipealkiri, vaga peenelt tehtud. Tuvidest ma kyll palju ei tea, kui et yhel nooremal naisblogijal on Tuvila, mille liikmed poolsalaja kokku kaivad. No ja akki Kotka pood siis ka siis peale saneerimist.
Kes see 69 poosis investor oli? Pole kuulnudki. Kristi Saare ju veel nii vana vist ei tohiks olla, ta peaks ikka paar aastat noorem olema, mu teada.
Hehee, visuaalne kunst voib olla koikvoimas. Aga ei, otsi valja OL viimane staariintervjuu, kus kysija stuudios ja vastaja kodus videokonega tehtud. Tegemist selles vanuses lauljaga. Artiklipealkiri konetab sind ka kohe.
Ojee, Ele Kõlar, muidugi! Leidsin, thx. Vaadata pole veel julgenud, Anu tõttu.
Investeerimine ongi ainult esimesed 5-7 aastat huvitav, ilmselt see sõltub ka inimtüübist. Ma pidasin ka siis excelit, iga päev vaatasin kuidas numbrid jooksevad ja jõle põnev oli. Umbes 7 aastat tegin seda. Mingi hetk tüütas see raha kasvatamine ära ja muutus nüriks, otseselt mingit väärtust ju maailmale ei loo ja sellised mõtted tekkisid, ilmselt hakkas mul keskeakriis tulema 🙂
Mind päästis ettevõtlus! Leidsin hea idee ja hea pundi ja nüüd on tegevust kõvasti juba mitmed aastad ning väga põnev on. Ilmselt mingi hetkeni jälle :). Hea on veel see, et ettevõtluses on kasvuvõimalus suurem kui ainult investeerimises. Investeerimisega tegelen ka edasi aga see ei paku enam erilist pinget, pigem nagu peab lihtsalt mõtlema ka pensioni kogumise peale.
Kokkuvõttes: eneseteostuse vaates on ettevõtlus kõvasti etem, soovitan 🙂 Seal on muidugi vaja leida õige seltskond, kellega seda teha, see on number 1 nõue, üksi kaugele ei purjeta.
Hea kuulda, et siin nii väärtuslikke vendi on nagu sina!
Ja seda vastust ütlevad mulle suht 99% siinsetest, et eks see ikka ettevõtlus on, mis järgmise suure hüppe ja põnevuse annab. Tänan kaasamölisemast!
Kas oled nõus ütlema siin mulle ja teistele märgade kõrvatagustega tulevastele oligarhidele, et kuidas idee ja kuidas pundi leidsid?
Kratt sa pead seda dokumentaali vaatama. Täna veel viimane võimalus tasuta vaadata:
https://etv2.err.ee/1066247/rikaste-generatsioon
Äkki annab veidi perspektiivi ja raha numbrite taga ajamine ei tundugi enam nii esmatähtis.
Vaatasin. Super film! Muidugi andis mõtlemisainet ja paneksin selle oma blogis siin kohustusliku vaatamise alla.
Ettevõtluse osas oli laupäeval ETV-s film Burda ajakirja loomisest, kus toodi välja hea (ja klassikaline) point eduvalemist, et edu (ja ka idee) ettevõtluses tuleb siis kui teed asja, mida armastad ja oled valmis iga hinna eest süvitsi minema. Teisisõnu ka väga kitsalt ühele asjale fokusseerima
Leidsin. See on sari, eksole?
Mina leidsin äriidee nii, et vaatasin oma töökohas ise või töökaaslaste poolt juurutatud asju, töökorraldust, mingeid ise tööle pandud vidinaid, arendusi jms. Ja siis iga selle asja juures mõtlesin, et kas sellest lahendusest võiks kasu olla ka laiemalt, teistele inimestele või ettevõtetele, et kas seda ideed või asja saab skaleerida. Proovisime erinevaid asju ja mõned ideed töötasidki, st samu asju oli ka teistel vaja. Siis arendasime toote välja, tegime brändi, otsisime kliente, arendasime teenust, kolistasime ämbreid ja nii ta läks. Meeskonna leidsine on keerulisem aga võtad need, kes usuvad ning oluline on, et oleks erineva profiiliga inimesi. Kõige olulisem on leida esimene klient 🙂
Ehk minu viis senti hea äriidee otsijatele: kui otsid head äriideed, ära vaata kosmosesse. Parem mine vaata oma sahvrisse ja arenda head asja edasi.
Jõudu, lahe blogi!
Tänan! Ja tänuks saad tasuta tasuta reklaami, sest ma kuugeldasin su ettevõtte välja ja see tundub maailma parim omas sektoris: https://app.recommy.com/Default2.aspx
Kui siit nüüd mõni kunde tuleb, siis pool kasumist mulle. Vabandust, kirjaviga oli. Pool ettevõttest mulle, tahtsin öelda.
Olen oma elus tiime komplekteerinud ja sajaga nõus sellega, et ei maksa kloonida ühte inimest tiimis. Eri profiilid annavad eri vaatenurki pluss võimaluse eri kundedele osavamalt läheneda ja nende “keelt” osata.
Kliente ma oskan leida. See on mu leib olnud enamuse elust: panna paika turud, profiilid ja minna ustele koputama, see ongi minu spetsialiteet. Seda peaks kuidagi monetiseerima hakkama. Teenusena kuidagi? Miks teha seda ühele firmale, kui võiks mitu klienti olla, eksole?
Misasja, vale Kuldar sul kuugeldatud. See ikka oige: http://www.kallusteguitars.com/en/
Poole kitarrist saad, kui kysid.
Järgmine samm oleks Sakku Jaagu kõrvale kolida ja kolm korda suurem häärber ehitada.
Kas kuskil su blogis on juttu ka sellest, et kuidas 2 korterit välja ostsid? Mingil hetkel oli su väärtus mingi 90k ja nüüd oled suutnud kaks korterit osta. Su elu ongi juba sama kahtlane, nagu vene oligarhi elu. ? Aga hea lugemine taaskord.
Tänan mõtte eest, see on üks parimaid viimasel ajal!
Korterite kohta on eraldi postitused olemas: esimene on ostetud tsaariajal, kui elu mustvalge oli.
Teise võtsin koduvõlaga:
https://rahakratt.rahajutud.ee/kuidas-ja-millisest-pangast-endale-koige-soodsam-koduvolg-saada-lugu-minu-uurikorterist/
https://rahakratt.rahajutud.ee/uurikaga-alustamine-on-lebo-they-said-ehk-lugu-minu-esimesest-hardcore-terist/
Ja kolmanda kohta ka just kirjutasin, see on mul oma kolhoosile ostetud. Sullis ja välja!
https://rahakratt.rahajutud.ee/teine-osa-ma-laksin-laupaeva-oosel-kell-1-korterit-ostma-10-000-e-seljakotis-mis-edasi-sai/