Mingit ägedat tasuta hobi kellelgi? Enibadi? Appi!

Nii, nüüd on probleem majas. Või s*tt tatrapakis nagu mu vanaema armastab öelda. Ma ei ole julgenud küsida, kas selle väljendi tutvustas talle elu ise või on see maainimese haige fantaasia vili aga ta on tõeliselt kärts mutt. Kahju lausa, et selliseid enam ei toodeta. Vanust on tal turjal pea kolmekohalise numbri jagu ja küljepealt vaadates näeb välja nagu inim-küsimärk aga triivib mööda peenramaad justkui homset ei oleks ja peotäis värskeid rediseid olekski kogu elu mõte. Ärge tehke nüüd kommentaariumis nalja, et tal ei pruugigi homset olla, eks. Kellegi meist ei pruugi. Aga oma vanaema tahaks ma küll teile tutvustada, mõtlen sellele, võibolla panen millalgi temast ühe pildi siia. Purjus inimese poolt kirjutatav finantsblogi, milles aegajalt figureerivad vanurite pildid…?

Jutt läheb ekslema, ma vaatan. Nii juhtub, kui ennast kahe viskiklaasi jagu ausaks juua ja probleeme tunnistama hakata. Istun siin varbad tagumiku all, pehme pleedike põlvedel ja klaas käes, kirjutan päevikut nagu Carrie Bradshaw oma parematel päevadel. Mul oli muide kunagi üks üle keskmise kaunim preilna, kes sundis mind seda sarja vaatama ja kelle nimel ma olin nõus seda tegema. Ega seal sisupoolest kottigi vaadata ei olnud, üks vähe särtsakam cougar oli päris omapäraste maneeridega, kui nii võib öelda aga auhind, mis mulle paari episoodi vaatamisele järgnes, oli seda piina väärt. Paneks siia silma pilgutava smaili aga ei oska neid nooruslikke vidinaid. Novott ja ega Eesti mees niisama muredest ei räägi, kui vaid minekuäärel haiglavoodil või keskmisest eeskujulikumas joobes olles. Tulingi jälle siia omaloodud virtuaalsesse pihikambrisse, et ausalt probleemid ja mured südamelt ära rääkida.

Üks minu suurimaid probleeme on raha kulutamine hobidele. Mitte ainult öise seltsielu ja tingeltrangeli doteerimine linnamüüride vahel, vaid ka mõned tõsisemad ja kulukamad härrade hobid. Jäägu need hetkel saladuseks, et mitte tähelepanu oluliselt teemalt ära tõmmata aga noore mehe elus olgu koht ka kvaliteetsel vaba aja veetmisel ja paratamatult kisub see rahakotti kahte lehte nagu kange tšillikaun väikelapse kannikaid. Äkki see ongi õige viis majandada, et möödapääsmatud kulud alla sikutada ja siis nende arvelt rohkem innustavatesse kohtadesse vahendeid suunata? Jälgin ühe daami blogi ja sarnast teekonda hoomamatu rikkuse suunas @ http://finantskiirtee.ee, tema murdub vahel kingaleti ees. No, arusaadav. Päeva lõpuks oleme kõik inimesed, keda juhivad ürgsed ihad teha sugu, saada kõht täis ja omada ilusaid asju (fakk, see jutt läheb lamedaks vaikselt).

Tahan siinsetele pealtvaatajatele südamele panna, et vahel libastuda on inimlik. Või lohutan ma niimoodi ennast ja loodan, et teised ka komistavad mõnikord? Püüan sellist mõtlemist harjutada, et ei saa olla täiuslik aga võiks olla iga päev natuke parem/efektiivsem/arukam inimene, kui olin eile. Rahakrati aprilli kokkuvõte tuleb nii inetu, et kirjutan selle ilmselt 4-punktise kirjasuurusega, et ta de facto oleks siin olemas nagu olen lubanud aga teil oleks võimatu seda lugeda. Mul ei ole veel täit aastatki igakuisest rahandusalasest päevikupidamisest aga kui tuimaks trimbatud mälunatuke õigesti teatab, siis peaks see mu teine korralikum libastumine olema selle aja jooksul. Näärid läksid ka korralikult üle näppude ja pidin häbiga kodupanka vahetama hakkama. Ei ole nii lihtne, et üleöö suudan hurraaga elu teisele rajale keerata ja üle vana aia enam tagasi ei vaata. See on nagu preilidega – ikka vaatan mõni hommik hirmunult saadetud smside kausta ja imestan, kust kõik need eksidele saadetud lubadused öösel tulid ja kuidas ma nii kirjavigaselt romantiline jälle olla suutsin.

Ehk siis jutu puänt? Olen kulutanud raha oma hobidele ja ilmselt teen seda ka edaspidi. Samas veenan ennast, et hobidele kulutamine või pigem hobidega tegelemine võrdub hea tuju, hea tuju võrdub kõrgem tööefektiivsus ja kõrgem tööefektiivsus võrdub rohkem raha. Seega hobidele kulutamine võrdub rohkem raha! Tuju läks praegu kõvasti paremaks, kui ta kirjatüki alguses oli. Aga siin räägib ka nüüd juba kolmas viskiklaas. Panen kohe öösel selle postituse üles ka, siis on põnev jälle hommikul avastada, millega õhtul hakkama sain.

“6. Sa teed vigu. Kui sa teed vea, liigu edasi. Ikka juhtub” @ http://www.rahaasjad.ee/2016/04/22/13-oppetundi-mida-voiksid-teada-juba-kahekumnendates-eluaastates/. Elu ei ole ainult päikesepaiste, huuleläige ja vikerkaari kakavad ükssarvikud, tagasilööke tuleb kindlasti ka edaspidi. Oluline on nendega hakkama saada ja omad järeldused teha. Vahel tuleb ilusa lille peale ka sõnnikut visata, et ta edasi kasvaks, eks?

ps. aitäh hea sõber Karl, kes sa mu lauluõlist läbi immutatud nutuloo kirjavead üle käisid ja teksti rahvale loetavaks tegid. Näpud liikusid klaviatuuril seekord kiiremini, kui mõte. Ükspäev, kui korralikult papid peale jooksma hakkavad, siis palkan omale täiskohaga toimetaja ja stenografisti. Helistan sulle esimesena. Ise õõtsun mööda oma häärberit, siidist hommikumantel eest ulakalt lahti, värvilise vihmavarjuga Tom Collins ühes ja nahkrihmaga dobermann teises käes, ja tsiteerin pehme keelega Rahakrati postitusi ette – mida elu.

13. loo pilt i-dont-know-why-people-find-drunk-texts-annoying

Kuidas ma sadat tonni laenuks küsimas käisin

On intrigeeriv pealkiri, eks? Ma püüan nüüd terve loo nii hoida, et see vastus alles lõpus välja tuleks. Ja raisk, ei keri praegu alla vaatama! Niigi on mul praegu kaks varianti – murdun enne ja ütlen kohe põhjuse välja või teen s*taks lühikese loo, et lõpp kohe käes oleks. Ma ei oska lihtsalt üldse saladusi hoida.

Tegelikult oli asi sedasi:

Madalate kulude hoidmise põhjusel (…ja ma olen üsna vaene ka…), olen ma olnud ikka kõva üüriusu kuulutaja. Mida vähem leiba küsivat omandit kulureal, seda laiem naeratus mul näol on. Ma ei pea isikliku kodu omamist klassikalises mõttes investeeringuks, kuna igakuist raha ta sisse ei too. Meelerahu aga küll, tõsi. Hommikul trollis vaadatakse mind nagu tõbist, kui telefonis oma madala kuluga tabeleid uurin ja igemed kuni adenoidideni muigamisest paljad on. Need pilgud ei morjenda mind kuidagi, las ma ajan rahus oma asja. Üürikate juures meeldib mulle see, et võrreldes oma urkaga on kulud madalamad – ma ei pea siin remonti tegema, ma ei pea üürikat kindlustama, iga kell võin mõnda teise kuuti edasi kolida, kui peaks rohkem/vähem pappi liikuma hakkama või lihtsalt neiborhuud ei meeldi ja trollipeatuse taga liiga palju pooki suuremate poiste käest saama hakkan.

Ma võin ise oma aruandlust nii- ja teistpidi imetleda aga objektiivset pilti see ette ei viska. Endale võib asi kaunis tunduda aga kus ja miks miski papp kinni on, seda näeb võõras pilk teisiti – laen siia, laen sinna. Miks nii ja kas need tagasi ka tulevad ning mida ja kui suurelt need endaga kaasa toovad? Seega tegin oma hõreda tuka tatiseks, kingad teipisin üle, et need panga heledate lampide käes ilusti sätendaks ja astusin ühte kesklinna pilvekraapijasse sisse. Kulm ka ei tõusnud, kui taburetile maandusin ja ütlesin: “Tere, palun sada tonni laenu.” Tundub, et nii see laenuvärk ei tööta. Teller ei avanud kassat, ei hakanud raha lugema ja vaatas üldse imelikult, kui letil olevaid lutsukaid omale taskutesse kuhjasin. Esiteks tulevat leppida mingi konsultandiga kohtumine (terve nädal ootamist), siis paljastada oma rahakukkur ja kõik tabelid pankurile ette laotada, lugeda üles vaarisade maad ja metsad ehk kõik potentsiaalsed hüpoteegi sihtmärgid, õhtutest kasiinode lähistel vaikida ja mida kõike veel. Mida kuradit, noh!

Olks, ootasin nädala ära ja leidsin ennast peatselt samas majas, tukk jälle odava autorehvi silikooniga laulukaareks keeratud ja värske hambapasta lõhn suus – kasutan Colgate, kui mõni jünger peaks teada tahtma ja minusuguse investeerimissuurkuju järgi joonduda soovima… Mu kodupanga plussiks on muuseas see, et ootesaalis on tasuta kuumad joogid. Oma plasku jääb seega taskus puutumata praegu. Ja uus laadung lutsukaid lendas jälle portfelli.

Pangaproua tuleb ootesaali, kus mina olen ainus inimene ja hõikab “Rahakratt!” Selge, minu kord. Jõuan veel ühe kruusi tasuta kohvi kärmelt kõrri kallata, kõrvetan kurgu rämedalt ära selle ahnitsemisega ja tõusen püsti. Võtame neiuga privaatboksi ja räägin mure südamelt – tahaks sada tonni laenssi saada. Kodulaenssi. Lööme kompuutrid kõrvuti, vaatame, kus mu pangakaart käinud on ja mis varad hingetaga on ehk et millele pank hamba peale saaks panna. Ega suurt s*ttagi mul ei ole, törts siit ja törts sealt aga see 50% klubi värk kergitab küll proual kulmukaared julged paar tolli kõrgemale. See olevat panga silmis üks tore klubi ja võib nii mõnegi (laenu)ukse avada. Käib kõvem raalimine, vahel vaatab proua jälle mulle otsa, klõbistab edasi ja lõpuks laseb printerist mulle paberi – roheline tuli, mine võta alt seifist oma sada kilo ja ahelad, millega järgmised 30 aastat meie oma oled. Ta ei öelnud päris nii aga mõte oli sama. Jess, kõva tunne on, kui keegi hindab neid säästmise pingutusi, mille arvelt mõni pidu vahel ära jääb.

Miks ma seda räägin? Miks ma tegelikult pangas käisin? Ma ei võtnud seda sadat tonni. Ma tahtsin teada lihtsalt, kas ma selle saaks. Idee oli uurida, kuidas pank mind hindab ja mida pean teisiti tegema, kui laenunälg peale tuleb. Ükshetk võiks päris oma tareke kuskil olla, teeks sinna väiksed kratid sisse aga kogu selle ansambli võiks passiivne rahavoog kinni taguda. Selged pildid, punnitame seni siis edasi.

PS. infoks selline põnev teadmatera, et näiteks minu pank ütleb, et nende silmis kunn olla, siis vihmafond peaks olema vähemalt nelja kuu väljaminekud. Novott.

meanwhile-in-sperm-bank-information-desk_o_1510441

Pilguheit varasalve – märtsikuu

Austatud pleenum,

käesolevaga puhun märtsi finantsülevaate õhku täis ja lasen rõdult minema nagu õhupalli, millele ununes sõlm peale teha. Ehk siis kerge õnnetu lörina saatel…

No, et mis siis juhtus? Lühike vastus on see, et pappi läks välja rohkem, kui mulle meeldinuks. Tegelikult juhtub seda igas kuus, hea meelega vaataks, kuidas välja ei läheks üldse midagi aga tundes natuke majandusmudelid ja Marx’i teooriaid, siis sellise loogikaga pikka pidu turgudel ei oleks. Või noh, hea meelega näeksin, et majanduse seedekulgla suudaks ilma minu sisendita rõõmsalt koriseda…

Vaatan varasalve ja taas on kõige suurem sissetulek tulnud tööandja kontolt. Tänusõnad on aktuaalsed, loomulikult. Ma ise ei salli, kui blogides kirjutatakse, et “muus osas väga midagi ei toimunud või muutusi ei olnud”, ära kirjuta siis, onju. Aga praegu on endal sama keiss. Väikesed lisasummad tulid üsna punnitatult ja leiutatud kohtadest – müüsin mingi vana magnetoola ära, mis keset tuba seisis ja mille ühes kassetiaugus Take That’i kreitest hits juba 15 aastat tagasi kinni jäi ja meelate poiste hääled hauataguseks venitas. A muidu pill toimis, suutis 4 CD-d neelata ja üürgas esinduslikult (saan seda kahe öörahu rikkumise väärteo protokolliga tõestada). Imelik oleks olnud töötavat asja prügikasti tõsta, seega üleliigne mammona lendab alati suure kaarega osta.ee või mõnda teise sarnasesse portaali müüki ja toob mingi õllerahagi vähemalt. Võit on sees – vähem saastamist, rohkem taaskasutust, õnnelik uus transistoriomanik ja Krati tainas kerkib jälle millimeetri võrra. Samas teisest otsas sai umbes 100 taldrikut kogemata puruks visatud (ei, mul ei käinud külas mõni tulehargist vene neidis, kellega tülli pööranuksin), pardel, vana raibe, suri keset nägu poole ajamise pealt ära (need päevad naistega liiga edukad ei olnud), kingad andsid vastava aroomiga märku, et aeg on nad krematooriumisse saata (samuti tühjad pihud naiste sektoris seetõttu) ja toimus muu selline olmes*tt. Välja läks seetõttu päris kurjalt. Vaatan siis potid üle, kus mis toimumas on.

Intro, eesmärgid ja pottide suurused reaalajas:

Iga kuu alguses avaldan eelmise kuu kokkuvõtte Rahakrati edusammudest. Aprilli alguses teen ülevaate märtsi kohta – näitan ära täpselt selle summa, mis kontole tuli ja mis põhjustel teda kuu lõpus seal enam alles ei ole.

Rahakrati põhiline toimetamine käib Balti börsil (veebruari seisuga krattimas 2318,75 eurot ehk aktsiapaki väärtus kuu alguse seisuga), www.mintos.com ühislaenamise platvormil (märtsi seisuga krattimas 847,31 eurot), www.twino.eu keskkonnas (märtsi seisuga krattimas 31,31 eurot) ja ühisrahastatavas kinnisvaras, peamiselt Estategurus (märtsi seisuga krattimas 156,31 eurot). 2016. aastal on lisandunud ka muid välja antud laene, neilt ootan alati vähemalt 10% tootlust, selle poti väärtus on ca 5000 eur. 2016. aasta plaan on ühisraha portaalides eraisikuna kotid pakkida ja juriidilise isikuna uuesti sisse kolida. Vihmafond võiks olla suurusjärgus ca 3-5 tuhat eurot. Ideaalis, noh.

Ükski Rahakrati otsus ei ole soovitusliku iseloomuga ega kutsu kedagi enda järgi joonduma. Kui sa saad siit inspiratsiooni või mõtteid, siis high five! Alati võid ka enda mõtteid siin Rahakratiga jagada. Oma finantse hakkasin tõsisemalt jälgima alles 2015.a. kevadel. Mitu kuud tegin kodutööd, olen lugenud, õppinud, kogemusi kogunud ja hoogu võtnud ning 2015. aasta suvest tõsisemalt asjasse süübinud. Õppimine on kestev protsess ja tuleb tunnistada, et enese jälgimine on väga silmi avav kogemus. Kuidas see plekk nii raskelt sisse tuleb ja nii libedalt välja läheb?

Kõik oma jooksvad kulud kannan ma ise, otsused investeerimise kohta teen samuti ise ja nagu arvata võib, siis hiljem süüdistada saan ka vaid iseennast.

Rahakratil on 3 suurt eesmärki:

1. teha iga kuu nii, et leiaksin kontolt vähemalt 1555 eurot;

2. teha iga kuu nii, et 55% sellest krattima panna ehk investeerida/säästa;

3. teha iga kuu nii, et krati toodav passiivne raha oleks 155 eurot.

Kolmanda eesmärgi täitmisest hakkan raporteerima tasapisi ja ei tõmba endale alguskuudel-aastatel kohe vett kaela, kuna mu pisuhänna karjäär investeerimise vallas on kestnud alles 2015. aasta suvest, kui läbisõidunäidik täpselt 30 ette keeras.

Kõikide nende eesmärkide ühine nimetaja on finantsvabadussõda.

Intro lõpp.

Eelmine kord keegi mölisema ei hakanud nende tabelite peale, seega eeldan, et formaat sobis ja võiks nii jätkata? Nendes igakuistes varasalve ülevaadetes kehtib ilmselt sama printsiip, mis hinnapakkumiste vaatamisel – kõigepealt keritakse alla hinnani ja olenevalt sellest hakatakse (või ei hakata) pakkumise sisu lugema. Ehk siis ka siin ilmselt osad kerivad kohe nende tulpadeni, et näha, kas olen mõnele suurele saladusele jälile saanud ja turud üle mänginud. Ei, veel ei ole.

Krati tulba kaks viimast rida on nullid ja ilmselt veel mõnda aega. Aga mulle meeldib, et nad pidevalt silme ees on, siis liigub mõte sealkandis ka koguaeg.

Screen Shot 2016-04-03 at 11.40.55

Kratt tõi kokku 10,50 eurot.

Screen Shot 2016-04-03 at 11.41.39

Mina tõin kokku 1826,70 eurot.

Ühest küljest on mul suunurk allpool, et Krati osa nii õnnetu välja näeb aga teisalt on kümnekas põhimõtteliselt niisama tulnud, seega kurta plaanis ei ole. Võib mõelda ka niipidi, et telefoniga rääkisin märtsis tasuta ja üks viineritega topeltkäsn Söögiplatsil oli ka nagu maast leitud. Eelmisel aastal samal ajal ei osanud ma aimatagi, et üldse midagi kunagi niimoodi tilkuma võib hakata. Sõni oma tasuta burksi ja tõdesin, et intressibojaari hea eluga harjub küll kiirest ära.

Eesmärkidele otsa vaadates on asi nii:

  1. eesmärk 1555 eur sisse, täidetud – sisse tuli 1837,20 (aktiivne raha pluss passiivne raha = kogu sissetulek);
  2. eesmärk 55% sukka suruda, möödalask – tagasi tööle ja/või säästumarketkontole läks 41,79%;
  3. eesmärk 155 eur passiivselt sisse, möödalask – tuli kasinad 10,50 eurot. Oeh.

Kaks eesmärki kukkus märtsis läbi. Teen endaga ühe varjupoksi matši, mille kavatsen karistuseks kaotada ja ajan selja uuesti sirgu. Edisonist oled kuulnud? Tema ütles umbes nii, et ta ei ebaõnnestunud, vaid leidis 10 000 põhjust, miks (mingi) idee ei töötanud. Las ma lohutan siin ennast selle mõttega veits…

xx. loo pilt Dinner