“See on poiss!” hüüdsin, kui olin istunud täna, või noh, tegelt homme, täpselt 3 aastat tagasi Männiku karjääris. Olin vabatahtlikult ujumas, mitte kivisussides sulistamas, ja mõtlesin, mis võiks mu elus järgmine projekt olla.…
No kesse, kurat, siis suvel siin sente kokku lüüa viitsib. Ikka keeraks pigem Pärnus liiva sees ennast ringi nigu kana ja püüaks aga muudkui töökõnede eest ära põigelda. Aga ei. Olen võtnud omale selle kohustuse teie ees ja sestap istumegi siin jälle koos, et heldinult varalahkunud juulit mälestada ja tuima raksuga ilma libestita augustisse sisse sõita.…