Tahate teada, mis Rahakrati showdel suletud uste taga toimub?

Hoiatan kohe ette, et see postitus ei ole väga pikalt planeeritud ja pool aastat ette valmistatud ning see algas oksega (loo lõpus saad aru, miks ma nii ütlen). Võib öelda, et see on nagu tüüpiline Eesti pere esiklaps: tuli, noh. Põhjus, miks see postitus niimoodi huupi tuli, on lihtne ja proosaline: sest alles viimasel ajal on ujunud mu elektronpostkasti mingid finantsperverdid, kes arvavad, et nad peaksid mind laval nägema või mu suust pidurdamatult tulevaid pärleid kuulama.

Ükskord olin laval koos oma tantsutüdrukutega
Pildi credit: Pikk-Kristo Rannamaja

Ma olen siin viimastel kuudel kõvasti kodumaal ringi tuuritanud. Usun, et mingi 4-5 paari rehve kindlasti on Silberauto minu tõttu oma uutel mersudel vahetama pidanud. Aga mis teha, kui oled nõutum kui härrad legendid Alen Veziko ja Väike-Kristo Rannamaja kokku. Olukord on mind sundinud lausa eraldi alamlehte tegema blogisse: https://rahakratt.rahajutud.ee/showbiz/

Ja kui keegi küsib (usu mind, igal esinemisel keegi küsib), et kuidas neid mersusid tasuta saab, siis väga lihtsalt. Kaval tuleb olla:

Nii see tasuta nänn tulebki. Puksid muudkui neid väikseid pabulaid valmis ja voilaa

Minu showd ei erine tegelikult kuidagi ei tupperware, monavii ega igast eriknurmcoinide kogunemistest. Nimekirja saab ennast ainult läbi ladviku voodite (kuna need on minu esinemised, siis mis sa arvad, kes see ladvik on…) või siis tuleb pilet mustalt turult või darknetist omale näiteks neeru vastu välja kaubelda. Aga ma arvan, et ma olen seda hinda väärt. Nägin ise ka ühte salvestust pärast esinemist ja mul kukkus karp lahti, et kes see nii äge poiss on selline. No ja info, mida ma neil üritustel jagan, on ka täpselt sama kaheldav ja võib olla kohati vastuolus mõndade kehtivate õigusnormidega nagu härra Nurmkoinil. Aga nagu ütleb ühe kuulsa Eesti investori perekonnanimi, siis Yoolo! Kuniks nõudlust on ja pappi makstakse, siis nagu mu vanaema manitses: lüpsa seda lehma nagu Keskerakond pensionäre.

Bändimehe elu tuuril: pagassis on rahakott, märkmik ja müts

Kuna tänasega on mul umbes 10 konserti pandla taga, siis on tegelikult ammu juba tagumine aeg rääkida, mis me seal kinniste uste taga teeme. Nii palju, kui see muidugi valgust kannatab. Nagu allolevalt pildilt näed, siis lähevad asjad vahel üsna isiklikuks:

Ükskord küsisin publikult, kas neil on mõni sõnum on tööandjale…

Ega ma loomulikult liiga palju ära rääkida ei saa, sest muidu on mul postkastis varsti jälle ainult ebastabiilsete fännide sugutiklõpsud, kõle tuul ja kõrbepõõsad nagu öeldakse.

Elu Rahakratina on nagu elu Eesti naisena

Aga mingil veidral kombel on mulle jäänud meelde pea igalt live’lt kaks küsimust, mida küsitakse.

Esiteks. Kuidas saada lisapappi?

Siin on nüüd lihtne vastus ja keeruline vastus. Lihtne moodus on see, et kui sa natukenegi mõelda suudaksid, siis tuleb käia sellise ürituse ajal korra garderoobis. Inimesed on kõik saalis, joped valveta garderoobis… mõistad, kuhu ma sihin?

Keeruline vastus on see, et kui me oleme arvutama hakanud, siis selgub, et paljudel ei olegi kohe mingit ekstra pappi vaja. Sest mis point on tankida, kui su rondil on paagis auk sees ja su kõrge hinnaga sisse tangitud bensiin Majaka tänavale oja maha jätab? Kiirete kulude ülevaatamisega oleme küsija kukrust tavaliselt 50€-300€ leidnud, mida ei peaks iga kuu ära andma ja see võrdub samaväärse “lisasissetulekuga” selle inimeste jaoks. Mina alustasin ise täpselt samamoodi – alguses seod kulud tugevasti kinni nagu Marimell oma mehe sadmomaso klubis ja siis hakkad kütma (ma ei ole kindel, kui õige sõnakasutus see praegu siia sai, aga saate mõttest aru küll). Kütmise all pean silmas seda, et alles siis hakkad uusi ja hämaraid alleesid avastama, kus kannatab liigkasuvõtmist praktiseerida. Nii on tulemused ka paremad ja kütus ei jookse sul samal ajal selja taga minema.

Kui sa mõtled, et miks rottida, kui sissetulekud kasvavad ja arvad, et kröösused kohe oma elustiili tõstavad samal ajal sissetulekute tõusuga, siis sa eksid. Miljokad on väga arukad oma rahadega. Keegi ei ehita jooksvast palgast maja ega osta autosid kokku. Enne on ikka kõvasti tööd tehtud ja mitu income stream’i lippama pandud ja alles siis tulevad fäänsid mänguasjad. Sul ei ole mõtet ennast kadedusest lõhki veristada ja püüda nendega oma igakuise palgaga sammu pidada. Nad on sust ammu mitu kilti ees selles võidujooksus ja saa aru, et sa oled alles stardis. Tule võistle minuga parem, ma olen praegu veel selline lihtne poiss.

Teiseks. Kuidas leida nõrkadel päevadel motti oma rea ajamiseks?

Minu “oma rida” on see blogi siin. Ja tõesti on päris keeruline vahel leida motti, et siin kulda suust välja pritsida ja mitte keegi ei ütle isegi aitäh mitte. Kuigi ma tunnistan, et mul on rohkem ajapuudus – hea meelega kirjutaksin rohkem ja päris hirmuäratav kogus teemasid ja meeme on juba ammu valmis. Kui ma peaksin nüüd võrdlema tööfailide ja meemide koguseid mu arvutis, siis… okei, las see jääb praegu.

Mina otsin omale aega blogi ja käesoleva postituse teemaks olevate etenduste jaoks oma tavalise 9-17 töö kõrvalt. Lisaks praegu korraldan oma teise üürika remonti, suhtlen ja käin üritustel, et leida uusi ja huvitavaid kohti investeerimiseks, kirjutan oma teist blogi ehk külalisblogi raha24 lehele, püüan jõuda trenni, et kui jälle mõni lavakutse tuleb, siis ei veereks teie ette pähe kinni liibunud lateksmaskiga fat c*nt jne. Eraelu ja sõbrad on mul ju samuti. See on päris korralik kalendri-logistika kõik kokku. Niiet, küsimus ei olegi nii väga motivatsiooni puudumises, kui endale meelepärase asja leiad. Pigem hakkab ajast puudu tulema.

Aga eks on mulgi neid pilvealuseid päevi nagu teil, lihtsurelikel. Selleks on mul 2 nõksu, kuidas neist üle saada ja seda ongi tihti küsitud. Röögin siis hingelt ära (siin tuli alguses trükiviga, tahtsin kirjutada “räägin”, aga jätsin vea sisse ikkagi, kuna see sobib siia).

Üks: ümbritse ennast mingi eriti meeldiva keskkonnaga. Mul kirjutades on see näiteks mõni luksuslikum pealinna trahter. Võtan säästu mõttes kõige odavama tassi sooja vett ligi, püüan seda mega pisikeste noka-rüübetega 6 tundi juua ja siis muudkui kirjutan. Kui keskkond on mokkamööda, siis on parem teha tegevusi, milleks parajasti tuju pole.

Kaks: ma hakkan lihtsalt pihta. Esimesed paar lõiku teksti oksendan valmis, kirjutan ennast soojaks ja kui tunnen, et vot nüüd hakkab tulema ja silmad lähevad põlema nagu küülikul inna-ajal, siis sealt annan aga kuuma ja kõik eelneva virtuaal-okse kustutan pärast tuimalt ära. Selle loo alguses oli ka kõigepealt mingi kohutav kelbas, mille keegi mu arvutist siia kirjutanud oli… kustutasin selle ära ja panin selle ilusa ja sorava jutu siia asemele, mida sa praegu loed. Pole väga enam okset nähagi, onju?

Eks siis järgmisel kontserdil näeme!

Over and out,

Teie Rahakratt

Minu lemmikpäev septembris

Jess, üliäge ülimage pealkiri tuli! Tunne on selline nagu oleks tagasi algkoolis, koguks hobuste piltidega udukaid ja kirjutaks kirjandit. Aga mis teha, kuna ma olen selline suurkuju, siis ma võrdlen ennast ainult iseendaga ja lati tõstmiseks tuleb seda vahel langetada… Mulle nii meeldib, kuidas ma enda nõrkused iseenda jaoks ära suudan põhjendada ja siis veel iseennast uskuma ka jään.

Kui te nüüd arvate, et mu parim päev septembris oli see alljärgnev seik, mida te juba instas nägite, siis ei, see oli ilmselt paremuselt teine. Väga napilt jäi alla.

Enivei. Millalgi vist juba augustis kirjutas mille ühe suure kinoketi mingi turunduspihv, et mind välja kutsuda. Keegi olla mu jumalikku torsot Äripäeva rahasimmanil näinud ja mind soovitama hakanud. Kogu meilivahetus toimus meil hilistel öötundidel, kui tema polt tal voodis juba ammu õndsalt nurru lasi ja meil jäi aega üksteisele pühenduda. Tagantjärele mõeldes võisin ma siiski mõndasid signaale valesti tõlgendada, sest mis tegelikult juhtus… no see ei olnud päris see, mida ma alguses ette kujutasin.

Siiski päris kaotuseks ma seda suhtlust ja tulemust ei pea, kuna mängus oli raha ja õige raha paneb tuvi ka ööbikuna laulma.

Eesti finantskoolitajate koorekiht

Minu tegelik ülesanne oli minna kinoketi töötajate ette ja rääkida finantsmaailma keerukatest mehhanismidest, fiskaalpoliitikast, monetaarpsühholoogiast, IMF-ist ja selle mõjudest euroala väikeasulatele, makrotasandi pangandusprotsessidest jmt teemadest, milles ma ekspert olen. Tehtud, mõeldud. Milles küsimus.

Ekraanil paistvate finantsgraafikutega töötasin eelmisel päeval hiliste öötundideni

Eks muidugi ole üsna väljakutsuv publikut motiveerima minna, kui summa, mis sulle makstakse, ei suuda sind ennastki motiveerida. Aga noh, juba mu vanaisa ütles, et elu peabki üks kannatus olema, ise samal ajal silmanurgast vanaema piieldes… Kinorahva hommikused näoilmed peegeldasid loomulikult segadust (ja äsjamöödunud ränka nädalavahetust) ning kuna mina oskan oma publikut super hästi vastu peegeldada, siis nii me seal üksteist pilkudega mõõtsime ja lootsime, et äkki catering tuleb kärmelt sotsiaalse libesti klaasidega saali (kell oli 11:15 esmaspäeva hommikul). Catering ei tulnud. Ma tean, mida te praegu mõtlete ja mina mõtlesin täpselt sama asja: see on küll täna sitt pidu siin.

Aga loo püänt, te küsite? Ma ei valeta, kui ütlen, et veel sama hommikul mõtlesin ma sellele turunduspihvile kirjutada, et sattusin nende poole sõites mingisse ahelavariisse ja tõenäoliselt ei jõua kohale. Proovisin igatpidi saatusega flirtida, et see üritus ära jääks, aga mitte ükski trikk ei tõmmanud vett peale. Isegi trolliga läbisin terve teekonna puutumatult, kuigi olin valmis seekord Mupistide reeglitele alluma.

No pliiiiis Mupistid, visake mind trollist välja!!!

See on alati nii, et asju kokku lubades ja -leppides on mega hea tunne ja enesega rahulolu, et sõna levib, papid liiguvad, saan uskmatutele jälle jutlustama minna jne, aga kui see päev päriselt kätte jõuab, siis ei jõua mul kodus wc ukse link viimasest külastusest isegi jahedaks minna, kui ma selle poole taas oma väriseva käe sirutan. Miks see nii on?

Ja alati, a-la-ti, pärast selliseid koosviibimisi, on mul tunne nagu oleksin maailma tipus! Äkki sai kasvõi üks või kaks inimest endale mõne uue mõtte või idee mu käest. Peaks ju olema lootustandev olukord, kui su ette tuuakse minusugune ja ma ütlen, et isegi mina saan millegagi hakkama. Sul peaks siis veel eriti lebo olema.

Show algab ja nagu ikka enne kõiki maailma esitlusi, siis tuleb kõigepealt mingi pool tundi projektoriga mööda tuba ringi timmida
Käed liiguvad kiiremini kui suu ja raha liigub mul veel kiiremini

Palju mõtteid jäi sel hommikul kõlama ja hea näitaja on seegi, kui suudad kellelgi esmaspäeva hommikul silmi lahti ja enda peal hoida. Okei, üks kutt tõesti haigutas seal päris palju, aga selle asja “rääkisime” pärast etendust maja taga klaariks enne, kui sealt ära sõitsin. Niiet, poisid ja tüdrukud, hoidke oma eesmärgid silme ees ja never give up!