Rahakrati raamatukogu – “Naabermaja miljonär”

“Naabermaja miljonär”

Thomas J. Stanley ja William D. Danko

Nii, nagu üks viks noorsand loeb enne daami kinno viimist läbi Tiina Tšatšua raamatud, loeb rahaliselt eeskujulikult käituda sooviv inimene läbi “Naabermaja miljonäri”. Üks on kindel. Mida hiljem sa seda raamatut loed, seda rohkem on seal üleeilseid uudiseid. Mitmed tabelid, võrdlused, nimekirjad tasuvaimatest ametitest ja mitu lehekülge automarkide kilohindasid. Jah, autode kilohinnad. Ma arvasin, et mina mõtlen säästlikult…

Kui ma peaksin kirjutama raamatu kokkuvõtte (mida ma praegu enam-vähem teengi), siis läbivaks mõtteks saab olema selline hüpoteetiline olukord: kuidas on nii, et mu naaber, see Valeri alumiselt korruselt, liisis kevadel jälle uue Volvo ja mina kingin naisele hõbepulmadeks Ryanairi seisupiletid Varssavisse? Kas tegemist on siis tõesti eduka mehega, Vara-Valeriga või all show no go Vilets-Valeriga?

Tegelikult võib arvata, et Valerka ei olegi selline kröösus nagu välja paistab, vaid laseb iga kuu kogu oma palga ühe soojaga majandusse tagasi. See elu, mida teised elavad, paistab väljapoole täiesti teistmoodi. Julgen ausalt tunnistada, et minulgi on need müstilised teised, kellega ma ennast võrdlen. Ingliskeelsetes riikides on selle kohta ametlik slängiväljend – “keeping up with the Joneses”: referring to the comparison to one’s neighbor as a benchmark for social class or the accumulation of material goods. Sellise võrdlemise lõpetamine on keeruline aga äärmiselt vabastav. Ma ei saa muuta olukorda, kus võidujooksu stardipakud on jooksu alguses erinevatel kaugustel olnud.

Ma lugesin “Naabermaja miljonäri” läbi kahe päevaga. Tabelitest lasin pilgu diagonaalis üle aga uut või hästi unustatud vana leidsin enda jaoks siiski. Kui panna kiige ühele otsale keskmine eestlane ja teisele otsale raamatus kirjeldatud keskmine usakas, siis oleks USA kiigepool sügaval maa all. Jah, ka meil on kõvasti tegelasi, kelle autot vaatad foori taga, et vot, see on tehtud vend. Samas, see tehtud vend saab palka, kannab sellest pool kuhugi Mogosse liisinguks ja sina annad talle kuu lõpus läbi mintose laenu ja tangid nendest intressidest pokkerinäoga oma vana volkkarit.

Toon raamatust välja paar mõtet, millest mu oma Rahakratil kasu on ja mis võiks sullegi huvitavad tunduda.

“Ole ettevõtlik ja julge.”

See on küll kahjuks nii klišee üleskutse, et lausa füüsiliselt halb on seda siia trükkida. Sellised laused topitakse powerpointi presekatesse siis, kui midagi originaalselt öelda pole. Aga mis selle üleskutse sisu on? Olen ettevõtlik ja julge, kui ütlen lõpuks tere oma postiljonile, keda ma juba kaheksa aastat nägupidi tean? “Naabermaja miljonär” kordab ettevõtjatele omast julgust ja nende tõenäosust edu saavutamiseks ilmselt veelgi monotoonsemalt kui su keemiaõpetaja kovalentsest sidemest räägib. Aga tal on õigus. Keemiaõpetajal ja raamatul, mõlemal. Edukad on enamasti need, kes töötavad iseendale ja on julged. Need inimesed teevad, mida vaja ega pirtsuta liiga palju. Kui McDonald’si kunn Ray Kroc otsis omale inimest, kellele anda oma tulevase burksiimpeeriumi edasimüügi õigused, siis sai selle alguses üks juudist daam, kes müüs katoliku usu piibleid (!). Mulle meenub sellega vahva sõdur Šveik, kes oli nõus s*tta ka sööma, kui ainult karvu sees pole. Need näited on natuke ekstreemsed aga äkki jäävad sellevõrra paremini meelde?

“Õpeta enda tehtud väikeseid inimesi (oma lapsi) aru saama, et raha pole lõputu ressurss, mida issi oma mantli taskust igavesti välja kougitseb.”

Edukad inimesed õpetavad oma väikeseid inimesi nii, et ka suurema ostu korral peaks väike inimene ise suurema osa summast suutma genereerida-koguda. Kui sa seda raamatut loed ja saad aru, kui palju annavad Ameerikas vanemad oma väikestele inimestele (kes on juba ka 30+ ja ka 50+) raha, siis lähme koos kohvikusse ja vaatame üksteisele imestunult otsa mõnda aega. Ma ei ütle, et iga päev peaks toidukausi kaugemale nihutama ja keti lühemaks tegema aga mida varem väikese inimese raha väärtuse osas välja õpetad, seda kindlam on, et ta ei jää tulevikus hätta. Teoorias on see lihtne aga praktikas pole mul aimugi, kui külma näo ma ise teeks, kui otsa-nunnuke-linnupojake vaatab mulle Shreki kassi silmadega otsa ja küsib jõuludeks 7439 eurot maksvat telekamängu.

“Jõukuse taseme äraarvamisel on olulisem firmaomaniku iseloom ja järjepidevus, mitte niivõrd tema tegevusvaldkond.”

Hõissa! Ka sinu multikakangelastega custom kapinuppe või piimapakkidest jopesid tootvat ettevõtet võib edu saata, kui sul endal kõrvade vahel areng toimub ja oskad suhteid-seoseid luua ning oled järjepidev. Tuleb välja, et direktori näoga tuim ärijuhtimise õppimine ei pruugi olla kindlaim valik. Eestiski on mitmeid inimesi, kes halli näoga hea tasu eest pangas töötavad ja eriti hästi finantsmaailmast aru ei saa aga samal ajal teeb keegi oma asja nii pühendunult ja tõestab, et edu võib tulla ükskõik mida tehes – kui teed seda kirega. Kui üks parimaid elektrikitarri mängijaid B.B. King kasvas üles ilma elektrita linnas, siis mis saab minu vabandus olla?

8 punkti 10-st.

Pika monoloogi lõpuks julgen seda raamatut soovitada. Minusugune finantsvabadusvõitleja võtab selle muidugi raamatukogust ja tasuta, sest läbi terve selle teose kõlab mõte – Ameerikas on naabermajade miljonärid need, kes oskavad rahaga ümber käia. Elavad alla oma võimete ja sissetulekute, kuid võivad lubada endale kõike, mida vaja. Oluline on märkida, et vajamisel ja eputamisel on vahe – üks tark mees ütles kunagi, et sulgede tagumikku pistmine ei tee sind veel faasaniks.

Kui sa veel ei usu, et rahaliselt edukad säästavad ja peavad piinlikult eelarveid, siis see raamat on tõestus. Tegemist on ametlikel uuringutel põhineva kirjandusliku maksahaagiga.

qitem.php

Pilguheit varasalve – juulikuu

Selguse huvides deklareerin siin kohe avalikult ära, et Rahakrati hetkeline ehk blogi alustamise finantsseis on järgmine:

võlgasid mul ei ole;

väike reservfond on kogutud aga sellega ei toimu investeerimist;

igakuine sissetulek on palk (vahemikus ca 1000-1300 eurot);

kõik oma kulud katan ise, ei ole issi-emme lumehelbeke;

peamised abimehed investeerimisel on Tallinna börs, mintos.com ühislaenamise platvorm ja kinnisvara ühisrahastuskeskkonnad;

passiivseid ehk investeeringutes tulevaid sissetulekuid samuti veel ei ole aga see peaks juba augustis muutuma. Olen suve algusest väikese osalusega linna veemagnaat läbi börsi (võid aktsia kohta ise järelduse teha) aga seni pole vilju saanud noppida.

Rahakratil on 3 suurt eesmärki:

  1. teha iga kuu nii, et leiaksin kontolt vähemalt 1500 eurot;
  2. teha iga kuu nii, et 50% sellest krattima panna ehk investeerida;
  3. teha iga kuu nii, et krati toodav passiivne raha oleks 500 eurot.

Nende eesmärkide ühine nimetaja on finantsvabadussõda!

Kolmanda eesmärgi täitmisest hakkan raporteerima tasapisi ja ei tõmba endale kohe vett kaela, kuna krati karjäär investeerimisvallas on kestnud vaid ühe kuu.

Kahjuks pean pettumuse valmistama neile, kes siit börside siseinfot või kahtlasi skeeme otsivad. Kõik rahad liiguvad ausalt, maksud on makstud ja kõik Rahakrati otsused põhinevad mu enda teamistel, oskustel ja hinnangutel. Kõik siin blogis leiduv on meelelahutusliku eesmärgiga (vahel teen siin huumorit ka, muidugi) ja finantspädevus on mul keskmisele eestlasele kohane. Arendamistvajav, võib pehmelt öelda. Ükski Rahakrati otsus ei ole soovitusliku iseloomuga ega kutsu kedagi enda järgi joonduma. Kui sa saad siit inspiratsiooni või mõtteid, siis olen väga rõõmus. Alati võid ka enda mõtteid siin Rahakratiga jagada. Oma finantse hakkasin tõsisemalt jälgima alles sel kevadel. Tuleb välja, et paar kuud olen teinud kodutööd, lugenud, õppinud, kogemusi kogunud ja hoogu võtnud. Esimese korraliku exceli ehitasin ka selleks missiooniks alles nädalajagu tagasi. Soovitan seda google drive’s pidada eraldi dokumendina, siis on hea pidev ligipääs ja saad jooksvalt kulud sisse kanda. Tuleb tunnistada, et enese jälgimine on väga silmi avav kogemus. Kuidas see plekk nii usinalt käest libiseb?

Aga asja juurde. Ma juba tunnetan su suuri silmi, et hakata mu münte üle lugema.

Ja juba löön silmad maha nutuvõru suu ümber. Häbi, esimene Rahakrati blogi kuuülevaade ja juba pean minema kööki, et karistuseks oma väike varvas vastu tabureti jalga ära lüüa – minu esimene igakuine suur siht läks nö linadesse nagu ütlevad järelkasvu teha proovivad paarikesed.

Esimese eesmärgi põhinumbriks juulis oli 1408,29 eurot.

Sellest summast oli:

palk 1118,29

muu sahmimine 290 eurot.

Ehk siis oleksin pidanud ennast veel 91,71 euro eest kuhugi müüma ja sihist jäi puudu.

Teise eesmärgi numbriks juulis oli 32,66%.

Ehk sedakorda jäi puudu 17,34%. Asi on otsustatud – põhjus tuleb välja selgitada ja kulud ketti panna.

Teise eesmärgi raha jagunes osaliselt krattima aktsiaostu potti ja mintosesse. Rahalises väärtuses oli säästmiseks jämedalt 460 eurot.

Okei, kõik! Lasen blogi kinni lükata ja hakkan hamstreid pidama. Mõlema eesmärgiga läksin alt. Ma ei hakka rääkima, et juuli on suvekuu ja igal õhtul oli vaja kuskil suvetuuri erineva puu najal õlut juua ja vallatute p*rsevestidega kaasa jõmiseda.

Oeh, esimest pilguheitu varasalve jääb natuke morbiidne toon ilmestama. Kahest sihist põrusin kahega. Kolmandat veel ei arvesta. Aga kui ka see ei motiveeri, siis mis veel seda teeb? Pingutan, edaspidi tunnen ka avalikkuse survet, ja annan endast parima, et augusti pilguheit varasalve oleks juba parem. Miski pole võimatu, kuni pole tõestatud vastupidist, eks?

41_zpss1fcagta

Rahakratt 3.0 astub lavale

See ei ole nüüd väga särav ja põhjapanev avastus, et ma saan iga päev järjest vanemaks. Aga on üks päev aastas, mil ma saan korraga 365 päeva vanemaks. Seda päeva tähistatakse sünnipäeva nime all. Sina lähed siis vanaema käest kingiks saadud sajasega Venusesse aga mina panen musta lindikese meie kortermaja riigilipu külge (tunnistan, et see on minu ja ühistu esimehe suhted veidi segaseks ajanud) ning heidan pilgu korraks üle õla. Millega ma siis viimasel aasta hakkama sain? Mu viimane sünnipäev tegi minust Rahakratt 3.0 versiooni. Jah, nüüd olen 30. Ja hakkama pole suurt millegi märkimisväärsega saanud. Kurat, kas annab veel keskmisem eestlane olla?

Kui 2.x versioonis sai veel lapsepõlve teeseldud, siis nüüd on juba imelik marraskil põlvedega ema juurde joosta ja briljantrohelisena tööle minna. Tuleb võtma hakata – vastutust. Ja mitte pitshaaval.

Ma räägin natuke oma taustast, et pilt Rahakratist võimalikult täpne oleks. Samas siiski piisavalt anonüümne, et ma homme oma väljaütlemiste pärast tööl laual valget paberit ei leiaks. Minu nimi on Rahakratt. Passis on see nimi muidugi ilusamal kujul. Nagu ka mu pilt. Sellest on tõesti kahju, et ma ennast eksponeerida ei saa – ma olen üle keskmise kaunis. Kui ma oleks tüdruk, siis ma kutsuks ennast kohvikusse. Mul on töö, kodu ja kõrgharidus. Keskmisele eestlasele omaselt enamus ajast suunurgad allpool, varbad külmad ja rahakott tühi. Ma olen igati keskmine ja mitte kuidagi halvem ega parem kui sina.

Ma töötan ühes ettevõttes koos ülejäänud paarikümne inimesega – meie ülesanne on omaniku unistusi ellu viia. Mitte enda omi. Olla usinad terrakotasõdalased, nühkida hiirt vastu lauda ning pühkida näost äng ja kaamos, kui ülemus tuppa astub. Me oskame väga hästi teha nägu, et jube kahju, et tööpäev vaid 9-17 on. Hea meelega teeks veits veel. Sajandiksekundiga suudame ette manada näo nagu oleksime janus taimed ja ülemus meie kauaoodatud veetopsike. Kuigi ma võin pea anda, et sa ei paneks tähelegi, kui meie firma homme tulnukate poolt koos maja ja juurtega välja kiiritataks ja ära viidaks. Hea krundi peale hakkaksid muidugi ühisrahastajad kohe valimatult pappi pritsima, see oleks tõenäoliselt ainus reaktsioon meie kontorihoone kadumisele.

Kõige põnevam koht tuleb nüüd, sest siin saad sa teiste raha lugeda.

Mu palk on keskmiselt tuhat eurot kuus. Kätte. Olen teinud korduvalt ettepanekuid seda tõsta. Mind pole kuulda võetud. Olen teinud ettepaneku, et siis ei tõstaks aga annaks sama palka tihedamini. Ka sellega pole nõus oldud. Oleme siis teinud kompromissi, et ei tõsta ega maksa ka tihedamini. Win-win. Tööandja on rahul ja mina olen rahul. Olematu.

Seetõttu teen ma iga kuu veel 17+x asja, mis tekitaks rahakotis lisakõlinat. Kõlinast rohkem teretulnud on muidugi lisakrabin. Mu eesmärk on iga kuu tuua koju 1500 eurot netopappi. Tänapäeva Eestis ei olegi see nii _________ (sisesta omadussõna vastavalt oma arusaamale, näiteks “kerge”, “raske”, “palju” vms). Mina lähen valikuga “kerge”. 9-17 töö kõrvalt nõuab see leidlikkust, juudi mentaliteeti ja/või käsitöö oskust. Lisaraha teenimise võimalustest hakkan samuti siin rääkima.

Õnneks ei ole mul võlgasid. Hetkel vähemalt. Kuid iga kuu pean tasuma kümnist neile, kes mind selle blogi tegemiseks vajalikuga varustavad: elektrifirmad, toidupoed, netipakkuja, ühistu esimees (see, kes lipunalja ei mõista) ja mõned veel. Lisaks on mul kulutu… vabandust, kass nimega iPhone, kes on saanud oma nime selle järgi, et pean talle iga kuu süüa ostma ja täpselt tema toidu eelarvest saaksin endale viimase malli Õunatoru liisida. Järjest enam olen aru saanud, et mu karvane iPhone on tegelikult isegi ägedam ja ei vaja nii tihti vahetamist uue mudeli vastu.

Minu teine suur rahalõhnaline siht on iga kuu pool oma netopapist vanaema sukasäärde viia. Õnneks elab ta kaugel külas ja sukad on keskmise Eesti vanaema kombel nii augulised, et peenramaal koogutades oleks tal raha rida taga. Seega proovin leida muid mooduseid selle summa taignaks tegemiseks ja mõnda ahju torkamiseks. Ahi võib olla Balti börs. Või mõni P2P ärimudel. Või kinnisvara. Või hoopis midagi neljandat.

Ma näitan iga kuu täpselt, kuhu mu raha läheb, kuidas (kas?) Rahakratt seda tagasi toob ja mida teha selleks, et minu raha mind ja sinu raha sind teenima hakkaks. Kuidas leidlikkust kasutades ühest otsast lisaraha teenida ning teisest otsast seda kokku hoida. Minul suuri andeid ei ole (aitäh, vanemad, “hea” geenipanga eest), seega tuleb eriti leidlik olla.

Loomulikult on paljud mu hobid sellised, mis raha välja ei vii. Üks neist on lugemine ja taaskord võidad sellest sina – ma kirjutan ülevaateid ja soovitusi raharaamatutest. Või mõnest muust väga inspireerivast raamatust, mis annab hoogu oma elu peremeheks olemisele.

Miks ma seda teen? Ma tahan näidata, et tegelikult on ka keskmisel eestlasel võimalik ise ennast nii ära majandada, et soovi korral ühel hetkel sandaalid (ja sokid! Mäletad, keskmine eestlane, ikkagi?) ning maika seljakotti visata ja oma unistusi taga ajada. Sinul võib olla selleks mõni muu moodus ja see on ok. Võibolla tahad sa lihtsalt oma vanamoori kuu peale saata ja mingi värskema tootega uut elu alustada? Ka see on ok. Võibolla oled sa kirglik kalamees ja saadaksid ka oma ülemuse pikalt, et ritv käes päevad läbi võsas passida ja borrelioosiga flirtida? Samuti okei. Püüdsin natuke oma mõtet selgitada vaid.

Hakkame pihta, mina kirjutama ja sina jälgima – kui teema sulle korda läheb, siis leave a reply ja ütle tere. Tsiteerides minu mentoreid Kreisiraadio ärimehi Kree Tiit ja Tee Peet, siis: “Big money good!”

https://www.youtube.com/watch?v=1KPwj2v1sco