Ega maksud ei ole mingi niisama Getter Jaani rasedus

Pealkirjadega pean ma veel vaeva nägema, ma tean. Ilmselgelt annaks kuidagi informatiivsema rea välja mõelda, aga samas – siis oleks teil ju igav ja liiga lihtne.

Millest täna jutt? Olete oma panused juba teinud, et kui palju suusad-laiali saavad seekord omavahel pealkiri ja sisu olla mu blogis?

Tahan hingelt maha saada ühe kiire mõtte, mis meenus, lugedes mulle eile saadetud Estateguru kirja. Ilmselt said paljud teist sama kirja: kutse deklareerida oma EG tulud. Usun, et nii mõnedki minvestorid (mini-investorid) lasevad sotsiaalrahastuse tulud lihtsalt otse oma kontole ja Maksuamet istub nagu mänguasjadeta titt üksi talvises liivakastis.

Tee järele!

Mõnes portaalis on see raskem, mõnes lihtsam. Kui poleks talv ja külm, siis võtaksin EG ees mütsi maha, et neil asi nii lihtsaks on tehtud. Praegu ei tohiks küll kellelgi mingit vabandust olla tulud deklareerimata jätta, samuti nagu ei kehti siin vanasõna, et tänased toimetused viska ülehomse varna, siis on homme ka vaba päev.

Ongi kõik. Jutt lühike ja konkreetne sedakorda.

Aa, ja mis nüüd Getter siia puutub, siis point on see, et maksud ei ole nagu mingi Getteri rasedus – ole aus ja ära varja!

https://buduaar.tv3.ee/Article/article/getter-jaani-raakis-valja-mis-nipiga-ta-rasedust-varjata-sai

Kuidas Getter ise teemat kommenteerib?

Getter Jaani: “Mina ei tea midagi, mina olin (Palmi)puu otsas, kui pauk käis.”

Kamoon, noh.

Miks Äripäev minu tõttu inim-tuvi pildi lehes avaldas ehk Investor Toomase rahapidu 2019

Ma mäletan selgelt seda päeva, kui mu ülipopulaarsesse FB fännikirjade postkasti, kuhu enamasti kirjutavad millegipärast peamiselt vanemad härrasmehed, maandus kiri Investor Toomaselt kutsega tulla temanimelisele iga-aastasele Rahahimurate Tantrafestivalile. Esimene mõte oli, et õujee, saab kümme tonni honorari küsida ja kuhugi lavale edvistama minna. Ma olen näinud küll, kuidas Taukar ja Koit Toomepaarõlutpoest laval oma pilgud mõne preili peale suunavad ja preili jalad pehmelt ja filigraanselt kokku vajuvad nagu tagliatelled äsja keema läinud vees. Muidugi ma tahaks ka sama asja proovida. Ja esimesele mõttele järgnes väga nobedalt teine, et õušitt, ma olen ju anonüümne.

Ei ole vist saladus, et olen üpris tähelepanunäljas vend. Ega ma niisama siin ei kirjutaks teile. Uue postituse avaldamisel panen endale järgnevaks kolmeks ööks iga poole tunni tagant äratuskella, et tulla vaatama, kas keegi juba kommenteerib. Mulle meeldib olla laval ja olen siin varasematel aastatel ka endale eesmärgiks võtnud mõne avaliku esinemise ja sellest unistanud. Nagu ütles vana sõber (mitte minu sõber) Churchill: “Facts are better than dreams”. Tänks, iToomas, et andsid võimaluse mul üks fäkt driimiks keerata – nii suure seltskonna ees ma polegi enne olnud. Päris lõbus oli oma väikeste tuvi silmadega saali kogunenud rahvast piiluda ja mõelda, et kelle Koit Toomeõuestpuidpliidialla endale siit koopasse lohistaks.

Hirmul on suured silmad

Kui nüüd keegi peaks küsima, et millest ma konverentsil rääkisin, siis pean ausalt tunnistama, et pole õrna aimugi. Keskendusin peamiselt hingamisele ja lubasin endale, et ei tee enam kunagi tuviparve nähes koledat häält ega jookse trampides nende poole. Tuvide elu on väga keeruline. Läbi noka hingamisega oli tükk tegemist ja oma osa pinget lisas see, et mina pidin paneeli juhtivale punapäisele õpetajale kõige lähemale istuma. Meenusid vanad head põhikooli ajad, kus mind pea igas tunnis pinginaabrist lahku löödi ja esimesse ritta istuma tõsteti. Oh, olid ajad. Põhika ajast on jäänud minusse see pedagofoobia, mille ravimisega tänaseni tegelen ja mis eelmisel laupäeval sajaga jälle välja lõi. Aga pluss oli jällegi see, et sain ürituse päevajuhil Marko Reikopil kätt suruda!

Kolme aastaga on nüüd juhtunud nii, et alguses kirjutasin siin umbes kaheksale inimesele, aga täna tulen nagu kuradi kloun 500 inimese ette ja püüan teha nägu nagu mul oleks aimu, millest ma räägin. Ma ütlen selle korra üle, kui keegi veel aru pole saanud – mul ei ole aimugi, kuidas mul mõni asi vahel õigesti läheb või miks just mina peaksin 500 inimese ees olema. Igaljuhul – eelmisel laupäeval suutsin ma Eesti suurima majanduslehe, Äripäeva, panna ära trükkima inimtuvi pilti ja ausalt ka – ma ei oska mitte ühtegi veel rohkem perverssemat eesmärki endale käesolevaks aastaks välja mõelda.

Äripäeva kuvand sai eelmisel nädalal tõsise löögi
Vaata, Kadri Simson, me oleme koos ajalehes

Hea pingutamisega suudan meenutada kahte küsimust ja proovin vastused nendele lugejatele, kes on vaesed ja ei saanud üritusel osaleda, samas vormis taasesitada. Esiteks küsiti mul, millal saabub finantsvabadus? See on keeruline ja pikem lugu, tegelikult. Minu jaoks saabub ta siis, kui olen kogu maailma raha enda kätte saanud. Samas tähendab see seda, et teie jaoks ei saabu see sel juhul mitte kunagi. Alternatiivina olen nõus ka sellise käsitlusega, et mina tunnen ennast vabana siis, kui suudan endale lennukis ilma süümekateta süüa tellida. See tundub mulle millegipärast juba väiksest peale mingi eriti rets kröösuste teema olevat.

Teiseks küsiti, et mis on minu varad. Loetlesin need tubli viielisena õpetajale soravalt ette ja seda kõike on siin blogis ka näha, aga unustasin mainida, et olen viimasel ajal lisanud omale vähe järsemat ja potentsiaalset pankrotilõhna portfelli. Jah, idufirmasid. Läbi Fanderbiimi olen proovinud teha suuri sõite endast targemate turjal, sest no ma ei tea – mis kasvu näiteks Tallinna Vesi enam näidata saaks?

Aa, üks põnev olukord sellelt konverentsilt veel. Olin parajasti sanitaarsõlme otsimas, et enne esinemist kiiresti bioloogiline downloadimine teha (kes veel ei tea, siis lindudel on väga õrn seedimine ja seda eriti närvilises olukorras) ja poolkogemata koputasin mingile neiule õlale, et juhiseid küsida. Kui sa, neiu, ennast ära tunned, siis palun vabandust. Ei plaaninud niimoodi su selja taga hiilida. Enda kaitseks võin öelda, et ma kippusin isegi unustama oma välimuse, kuna igal tavalisel laupäeval ma sellisena ringi käimas ei ole. Vabandan, kui pärast seda intsidenti tundsid sinagi tugevat tungi valge portselantooli järele.

Ämblik hammustas Peter Parkerit ja temast sai Ämblikmees. Tuvi hammustas Monikat ja temast sai Monika Tuvi.

Käisin tõin Lätist oma raha koju tagasi

Tsau. Tulin siia korraks blogelema jälle. Blogelema tähendab seda, kui blogija logeleb.

Tahtsin öelda, et täna kandsin välja oma viimased rahad Twinost. Teate küll, see lätakate rahaportaal, eks.

Miks kandsin? Appi, noh, ausalt. Kuidas saab veel kellelgi nii loll küsimus olla? Olen juba ammu rääkinud, et surun kõik oma vaba pleki ja ka Twino raha korteri alla. Ja juba näen, kuidas Loit Linnupõlluarendus praegu hinge kinni hoiab, et ei tea, kas kraabin ka tema portaalist raha välja. Tahaks veel natuke seda pinget hoida, aga tegelt tšill, vana, ei kanna. Kõik teised sotsiaalrahastused jäävad mul alles ja täiel tuuril töötama.

Aitäh, Twino. Sinuga oli tore kurameerida, aga nüüd olen valmis päris pruudiks.

Lõpptulemus jäi selline, et suutsin teha üle 10% tootlust ja kokku tuli täiesti okei higivaba summa sealt mingi 2 aasta peale kokku:

Mul on Twinoga alati kuidagi sellised kahetised tunded olnud. Ei oska kuhugi näpuga näidata, et vot, seal on viga või midagi lahti oleks, aga mingi rinnakarv vahel nagu võbeleb ja hoiatab, et ei sobi mulle see asi. Praegu on ilmselt igas sotsiaallaenu portaalis pidu ja pinksilauad nagu startapperid ütlevad, aga eks alles mõõna ajal ole näha, kes palja p*rsega ujuma läks.

Võtan homse vabaks, et härrade kombel golfi mängima minna ja tähistamiseks luban täna endale ühe Gin&Toliku ehk siis purgi džinni naabrimees Anatoliga.

Prosit, rahahimurad!

Golf. Aga rahapoiste edition.

Katk, EKRE, kodulaen, gonorröa, kaelanahk jope luku vahel

Käesolev pealkiri on inspireeritud maailma kõige ebameeldivamatest asjadest, sest näita mulle laenusid armastavat finantsblogerit ja ma näitan sulle ilutulestikku nautivat chihuahuat. Või üldse ükskõik mida nautivat chihuahuat.

Täna räägime võlgadest ja selle liigi ühest kõige suuremast ja levinumast esindajast – koduvõlast. Või kas isehakanud investeerimisspetsialistina võiksin hakata kasutama väljendit koduvõimendus? Enne asja kallale asumist kirjeldan teile nobedalt lahti oma senise elu võla-CV.

Minu laenajakarjäär on olnud umbes selline:

  1. Kunagi ammusel pimedal keskkooliajal võtsin ma kuskilt X asutusest (ilmselgelt mingi “ametlik” koht ja “sõbralik” intress, kui ilma igasuguse sissetulekuta Clearasil’i-näole laenu anti…) 3 tuhat eeki võlksi. Mul oli seda raha hädasti vaja. Kordan: mul oli seda hädasti-iiii vaja. Selle eest ostsin ma omale ühe päris tuusa käekella, mis juhtis daamide tähelepanu mu vinniliselt näolt mu keeduspagetti meenutavale randmele ja mille seierid tantsisid fokstrotti vms, kui kella hinda arvesse võtta.
  2. Siis juba natuke rohkem valgustatud ajal andsin ma oma kolm veretilka, et õppelaenssi saada. Uskomatonta mutta totta, aga ma päriselt ka maksin selle rahaga oma koolimaksu ja siiani mäletan väga täpselt, millise edeva kupeega kooli rektor sõitis… aga jah, vaevalt, et seal mingi seos oli.

Ja nii ongi olnud. Kuni nüüd siis selle aastani, mil tõmbasin oma väärtuse korraks sajapaarikümne kiloga üles ja siis kohe kärmelt sama summaga miinusesse. Häshtääg KODUVÕLG!

Mis juhtus?

Olen käinud mitu kuud luuramas erinevaid arendusi ja valmiskortereid. Arendustel ringi timmimiseks on mul isegi isiklik valge ehitusmehe kiiver, kastiauto on veel puudu ainult.

Annan ausõna, et mitte keegi ei saa aru, kui kiiver peas objektile sisse lennata, telefoni kõrva ääres hoida ja keskendunud ilmega ringi käia – ilmselgelt tuli mingi võll kohale. Majadel on korraga peal mingi 17 firmat ja keegi ei tea, kes seal päriselt peaks olema, sest iga liistu paigalduseks on oma allhankija, kellel on omakorda 3 varustajat ja 2 järelvalvefirmat. Olen nii mõnestki keelatud aknast ja rõdult pea välja pistnud otsekui tõuk kapsa seest ning imetlenud kauneid vaateid linnale ja näinud mitmeid ehitusjärgus objekte niimoodi. Eriti äge vigur oleks veel Merko vms logoga kollane vest omale teha, siis ilmselt vaadatakse, et Olümpiku juht ja suuromanik härra Annus on isiklikult maa peale lihtrahva sekka tulnud.

Tema Kõrge(eba)ausus hr. Armin Annus

Pull kestis kuni selle ühe korrani, mil avastasin omale sobiva staabi. Võttis jala värisema nagu oleks unistuste preili minuga samale peole järsku sisenenud ja oleksin teda ukseavas või trepil märganud. Oi, see on kõikehaarav tunne!

Uuesti korterilainele tagasi nüüd. Kas ma kolin sinna ise ja saab sellest minu kauaoodatud isiklik tsitadell, kus paljaste naiste keskel kullast viinamarju süüa ja lusikaga otse pakist margariini õgida? Võimalusel mitte. Võimalusel otsin mõne heal järjel naiivse lumehelbekese, kelle vanemad on rõõmust rögisedes nõus mu ägeda kahetoalise eest mingi 1600 eurot vms sümboolset üüri maksma ja ise elaksin oma praeguses kohas edasi. Eks elu näitab, kas see päriselt õnnestub ka.

Nüüd panka raharaksu ehk edasi ei ole muud, kui parimad linnapõlvikud jalga sikutada, soeng kahte lehte kajakasse kammida ja minna nägu tegema, et ega mul tegelt võlga eriti vaja ei olegi… aga kui teil rahh niisama jõude seisab, siis sümboolse protsendiga võin osa sellest endaga koju kaasa võtta. Pankadel tundub täna raha olevat, sest paljude kodanike hoiukontod on punnis nagu tiined lehmad ja raha igavleb. Seetõttu tunduvad koduvõimenduse protsendid suhteliselt normaalsed.

Lugesin hiljuti Eesti Panga artiklit, kus mainiti, et keskmine koduvõla intress on praegu 2,5 prossa juures. Mina olen selles põlvkonnas, kelle paljud sõbrad said aastaid tagasi mingi 1 prossa juures kodukat ning seetõttu on minu nö ankur-number sealkandis. Kui müügis või turunduses tegutsed, siis ilmselt tead seda mõistet, aga kui mitte, siis soovitan ennast kurssi viia, et mitte nii tihti minusuguste kapitalistide käest pügada saada: http://changingminds.org/disciplines/marketing/pricing/price_anchoring.htm.

Seega kui nii võtta, siis 2,5 prossa tundub päris rets röövimine… räägib mees, kes rõõmust pakatava molliga ühisrahastuses eriti kõrilõikaja protsendiga laene annab, eksole. Igaljuhul kaks kuud pankade vahel shoppamist – Hoiupangast Ühispanka, sealt omakorda Hansapanka ja edasi Maapanka ning siis uuele ringile – ja minu intressiks sai lõpuks 1,89%. Win-win, sest minu meelest oli see natuke liiga kõrge ja panga meelest jällegi natuke liiga madal intress. Aga üks õige Eesti äritehing lõppebki ju mornide ja vihaste osapooltega.

Ei paista jahenemise märke…

Läbirääkimised pangaga on muidugi omaette teema. Ma läksin konkreetse pleisi ja kindla summaga ja mis arvate, mis oli pangatädi esimene küsimus? “Miks te rohkem laenu ei võta?” No mida hekki nagu aednikud ütlevad! Ma ei julgenud tegelt seda summatki ja mingi kolmekümneks aastaks võtta. Kust ma peaks teadma, mis aastal 2049 toimub?!?! Vb on selleks ajaks planeet Maa juba tulnukate ja Selveri iseteeninduskassarobotite järglaste poolt annekteeritud ja korteriga pole enam midagi teha. Mis te, majandusanalüütikud, selle peale kostate?

Mina oma uue maja ees, kuid Lumehelbekese asemel on toas hoopis Ehitusmees.
Fotograafias vajan järeleaitamistunde.

Loomulikult kavatsen davidattenborough’likult kõik tehingu kulud hoolikalt tulevaste põlvede jaoks dokumenteerida ja vaadata, kui suurelt on võimalik sellise kinnisvara skeemiga vastu püks… hõlptulu teenida.

Mis nüüd edasi? Pean nendesamade peopõlvikutega veel korra notarisse minema ja ühel hetkel objekti ametlikult enda omaks tunnistama. Aa, ja kõiki neid asju on ju ka vaja, mis ühe eesrindliku koduga kaasas käivad: titt, sohva, sõnajalg – eelistatult taime kujul, mitte Viivi kujul -, pann, potimusi, millega wc ummistusi likvideerida jne. Ilmselt saab enamus sellest listist Taaskasutuskeskusest paari euroga ära tuua ja äkki ongi potentsiaalsel üürnikul kodusem tunne, kui kasutatud pannil veel eelmise venna muna praadimise lõhna tunda on.

Paistab, et selleks aastaks tegevust jagub ning tundub, et 2019a jooksul lisakulusid muudkui koguneb, kuna projekt on minusuguse üksik-mässaja jaoks päris suur. Ajad on põnevad.

2018 numbrites ja Evelin Ilvese tuharatätoveeringu mõistatus

Oi, kui kaua murdsin pead. Murdsin pead, kuidas esitada teile oma 2018. aasta finantsaruanne, et see oleks piisavalt põnev, rabaks jalust, pakuks nalja ja mõne pisara nuttugi ning ehk mõne fragmendi Evelini nudipiltidest, kellega koos plaanin postituse lõpus liituda mingi tuharapüramiidiskeemi-elustiiliga:

Varsti on Efka tagumik prink nagu Kunlun Shan’i mäestiku põhjaküljel kasvanud virsikuke
Kasutasin kõvasti zoom’i ja pildiparanduse programme ja suutsin tuvastada Evelini tätoveeringu. Tundub, et temagi mõtleb oma rahaasjade peale

Ja ei suutnudki midagi niiväga eriilmelist välja mõelda. Tuhlasin oma eelmistes kokkuvõtetes ja saan kommentaaridest aru, et enamust huvitavad kasvunumbrid – sellist motivatsiooni otsitakse minu blogist enim.

Niiet seekord siis selliselt. Teie ees on Rahakrati 2018 aasta kokkuvõte, aga ainult kõige tähtsamates numbrites. Jõudu!

7522 – on see passiivne raha, mis tuli 2018 aastal. See on ilmselt üks olulisemaid ja selle blogi ägedamaid numbreid – kogu selle ürituse peamine eesmärk ongi ajada see number sama suureks ja kohevaks nagu Ingrid Rüütli ruberoidikarva frisuur.

Vasakul Tallinna siluett ja paremal hokikepp

1 – on see üks peldikkorter, mille paberid enamvähem korda sain eelmisel aastal. Jaa, see korter näeb välja nagu midagi Võsareporteri kangelaste arsenalist, aga absull ei morjenda ju – nagu Liis Haavel teadis öelda: kinnisvarast kinnimajani on vaid üks samm ja seega püüan ma oma kinnisvara impeeriumi väga hoolikalt ja targu üles ehitada.

57252 – on see number, mitu blogikülastust kokku oli. Kuna blogi kolis 2018 keskel uuele aadressile ja seetõttu on esimese poole aasta statistika mul puudu, aga tsiteerides üht mu tuttavat perverti, siis statistika pidigi olema eksitav nagu miniseelik: et näitab palju, aga kõige olulisem jääb siiski varjatuks. Öäkk, ma tean. Keskmiselt käib mul siin 10k inimest kuus. Päris tihe hiilimine teie poolt, ma ju näen seda kõike:

3,5 – on see number, mitu aastat ma seda teekonda tallanud olen, see on Rahakrati vanus. Ma oleks enda peale mega tige, kui praegu mõtleksin, et miks, kurat, ma 3 aastat tagasi juba ei alustanud ja endiselt veel loen luubiga Seppo Saario eeposeid ja tõukan küünarnukiga bussis inimesi, kuna olen kade kõikide kohalike staarinvestorite peale. Siit moraal: ALUSTA. TÄNA! Siis loed mu järgmise aasta kokkuvõtet juba samuti mõnes oma dividendi-villades lösutades ja samal ajal Moet & Chandon’iga hambaid pestes. Nagu mina.

1 – on see üks esikoht 2018 Blogiauhindade jagamiselt: https://rahakratt.rahajutud.ee/ebareaalne-ma-kirjutavat-harivat-blogi-ja-sain-eesti-blogiauhinnad-2018-internetikarika/ Ega’s midagi, see aasta siis jälle.

626 – on see number, kui jagan oma eelmise aasta passiivse ja vähempassiivse intressitulu 12 kuu peale ja saan kuu keskmise higivaba papi numbri. Suure tõenäosusega võib see number sel aastal natuke kukkuda, kuna olen paari oma rahaveskit likvideerimas (Twino saab sule sappa) ja tõstmas valuutat korterisse, mis ei hakka kohe päris esimesest päevast üüri tooma. Samuti tulid 2018 lõpus paari eralaenu intressid, mis olid päris magusad ja tõstsid kogu aasta higivaba tulu numbri päris kõrgele.

11 – on see protsendinumber, mis on jämedalt mu aastatootlus ca 70k portfelli pealt. Ma tean, et oleks äge näidata siin siinuseid ja tangenseid ja excel lõhki analüüsida, aga no ei jaksa, noh. See aeg, mis ma tööl ei ole või millegi muu kahtlasega ei tegele, selle aja ma tahaks puhata ja niisama siin möliseda.

42 – on see number, mitu raamatut ma 2018 jooksul omale sisse kühveldasin. Olen ma sellest targemaks muutunud? Vaevalt. Saan ma selle numbriga seltskonnas eputada? Kindlasti.

2 – on see number, mitu põske mul häbist punased on, kui oma esimese aasta kokkuvõtet ja esimesi postitusi loen. Üsna mark on olla, kui sellist väljendit veel kasutada tohib… Ma siiralt imestan, et keegi siia üldse lugema jäi peale mu vabisevatel jalgadel tehtud esimesi õnnetuid katseid rahatarka mängida. Ägedad olete, pole midagi öelda.

1032 – on see number eurosid, mis mulle kogemata Elhavee Kasvukontole kogunes eelmisel aastal. Kuidas see juhtus? Jätsin iga päev ühe teikõvei kaputšiino ostmata ja kandsin need 3 kulli Kasvukontole. Selle portfelli saab mu veel eostamata laps kunagi endale. Miks ma selle konto omale tegin? Loe täpsemalt siit: https://rahakratt.wordpress.com/2017/12/11/tegin-omale-bitcoini-konto-ja-teate-mis-juhtus-taiesti-ootamatu-poore-mu-finantsides/

Viskan nüüd lõpuks aastate võrdlusnumbrid teie ette, mis peaks mõndasid ehk inspireerima…

Sääst:

2015 aastal oli Rahakrati keskmine kõrvalepaneku protsent 34,34%.

2016 aastal oli Rahakrati keskmine kõrvalepaneku protsent 41,93%.

2017 aastal oli Rahakrati keskmine kõrvalepaneku protsent 43,20%.

2018 aaastal oli Rahakrati keskmine kõrvalepaneku protsent 55,49%.

Sissetulek:

2015 aastal oli Rahakrati keskmine kuu sissetulek 1752,54 EUR.

2016 aastal oli Rahakrati keskmine kuu sissetulek 2574,38 EUR.

2017 aastal oli Rahakrati keskmine kuu sissetulek 3481,08 EUR.

2018 aastal oli Rahakrati keskmine kuu sissetulek 4202,5 EUR.

Higivaba:

2015 aastal oli Rahakrati passiivsete müntide kogus täpselt 11,27 EUR.

2016 aastal oli Rahakrati passiivsete müntide kogus täpselt 811,21 EUR.

2017 aastal oli Rahakrati passiivsete müntide kogus täpselt 2919,98 EUR.

2018 aastal oli Rahakrati passiivsete müntide kogus täpselt 7522,06 EUR.

Mida öelda 2019. aasta eesmärkide kohta? Keeruline. Nii keeruline ei olegi varem olnud. Igakuist higivaba pappi tahan loomulikult suurendada, aga ei ole selles üleni veendunud. Põhjuseks see va Peldikkorter ja siis tegelt plaanin  ühe korteri veel leida ja sisustada jne. Sellest on mul juba uue postituse draft pmst valma peaaegu. Kõigele muule lisaks arvan, et uus aasta tuleb majanduses ka veitsa tormilisem, seega hoian vöö peal ja pea kaine ja liiga ulmselisi plaane ei tee: põhiline, et varad säiliks ja edasi toodaks. Mingit 10k higivaba tahaks sihtida küll, aga taaskord – h*i teab, mis siin saama hakkab. Kui suudan tootluse 10% peal hoida, siis peaks rahakohver kasvama 100k peale, et 10k higivabalt teha. Ehk siis peaksin mingi painutamisega 30k oma praegusele 70k-le säästmiseks juurde leidma. Ei kõla liiga reaalselt, kui 1-1,5k iga kuu ära peita suudaks ja eelmise aasta kombel 7k investeeringutelt tuleks. Max ehk 20-25k teeks ära?

Või äkki peaks 2019. aastal hoopis rohkem eraelule keskenduma vahelduseks? Teeks mingi tite kellelegi (pooleldi endale, muidugi) ja investeeriks pärijasse hoopis? Ja äge oleks maraton lõpuks ära joosta. Või peaks üldsegi tagumikuprogrammi elustiiliks võtma nagu keegi staarjõusaalijanna Erna Husko: https://elu24.postimees.ee/6491224/enne-ja-parast-fitnesskaunitar-erna-husko-jagas-pilti-totaalsest-muutumisest?_ga=2.251445902.90219009.1546418463-140256599.1544529776

P*rseprogramm kui elustiil

Kui selliste suurte mõtlejate ja filosoofide poolt nii motiveerivaid intekaid lugeda, siis tundub enda elu tegelt ikka täiesti mõttetu.

Kuidas investeerida 2019. aastal? (vihje: eks ikka rahaga)…

Hola, kallid rahapuugid!

Mis tunne on uue aasta esimesel päeval? Pea valutab nagu oleks Tallinna linn oma ilutulestiku sinu kolba sees korraldanud, eks? Ma tean. Mul on täpselt sama – pool päeva on juba läbi, aga ma olen endiselt kellegi vannis kuskil tundmatus korteris, frakk seljas ja adenoidideni Mummi ja Vövv Klikood täis pumbatud. Mis teha, elu on elamiseks!

Ja ega sellega head uudised ei lõppe! Esimese asjana hakkan uuel aastal kohe manti laiali jagama. Annan ära 2 tasuta pääset Investor Toomase rahafestivalile. Tule kirjuta mu fesaris kommentaari, kellel sa käest kinni võtaksid, et sinna minna ja nii ongi. Mingeid muid lollusi tegema ei pea.

Ahjaa, ma olen ju ise ka sellel ürral laval. Tule vaata, mis komejanti seal teha annab. Jätan ilmselt sama fraki endale selga ja tulen otse aastavahetuse peolt!