Uncategorized

Palun koguneda, sendihimurid! Tiliseb-tiliseb… oeh, veidi tuli okset põske praegu. No ei suuda ma neid Prismas allahinnatud pirukate ostmisel soundtrackiks mängivaid jõululaule kannatada. Kõik on muidu ilus, aga kohe kuidagi ei sobi see tiliseb-tiliseb kõrvus helisema, kui ma samal ajal soojatoidu letis võikastmes kanatükke marli lapiga kurnan ja puuviljade filiaalis ploomidelt kive välja lutsutan, sest

Mõtlesin alguses, et panen loole pealkirjaks “Miks ma investeerin”, aga kamoon, kas see poleks olnud minu stiili arvestades mitte liiga gay rootsipärane? Ma ei tea, minule kõlas see igaljuhul igavalt ja kui sulle ei meeldi, siis mine ära. Sina, mingi suvaline blogilugeja, ega isegi mitte president, mind ei suukorvista. Kõndisin ükspäev üksinda mööda linna ringi

Tuti-pluti, rahapuugid! November on käes, Rannamaja on läbi, koroona on endiselt alles. Ei tundu just kõige helgemad ajad, eksole? Kui siin hiljuti juba kella keeramiseks läks, siis miks me ainult ühe tunni tagasi keerasime? Ise teeks ettepaneku siuke ca poolteist aastat tagasi keerata, et asjad normaalsed oleksid. Aga kõige olulisemad jutud ikka kõige esimestena. Minu

Seda lugu alustab video ja lõpetab podcast. Kahjuks ja õnneks ei ole ma ise kummagi autor. Alustuseks Eesti ja eestlaste mitteametlik hümn, mille kuulamisel palun teil püsti tõusta: Me ju elame pidevas hädas ja hädaldamises, eksole? Okei, väikese mööndusega need inimesed mitte, kes vahel minuga koos siia blogisse kogunevad, aga muidu küll. Tegelikult oli see

Tuti-pluti, rahapuugid! Täiesti märkamatult on minu esimesest kuust rahamaailmas saanud viis aastat ja kuuenda aasta esimene kuu. Seda ma ei oleks küll siin alustades ette näha osanud. Või noh, ma tean, et suudan nii mõnegi oma puudujäägi järjepidevusega tasakaalustada, aga ikkagi on imelik näha, kui kaugele ma pressinud olen ja kuidas elu muutunud on. Isegi

Õhinapõhiselt, ilma mustandita ning puhtalt hasardi pealt kirjutan praegu selle loo teile. Miks mul sellega nii kiire on? Ma lõpetasin just oma kolhoosile LEI kood taotlemise, kuna tahaksin ükspäev Tiina Mõisa kingades olla. Ja teemas, millest praegu räägin, on aken veel lahti, seega jõuate teiegi soovi korral peale lennata nagu kapitalistišaakalid kanakorjustele. Esimene edit: tegelikult

Selle looga kipun ma tõenäoliselt veidi heietama. Ärge siis väga pahandage. Vaatan praegu natuke üle õla ja mõtlen siin teie ees, mis mu senise teekonna märgilisemad sündmused on olnud ning kuidas ma kunagi rahaparadiisi poole sammuma hakkasin, et Üüri-Peetrusega kohtuda ja tema valdustesse tasuta sisse kolida. 2020 augustis/septembris sai mul täpselt 5 aastat ühest kõige