Tuti-pluti, rahahimurad!
Esmased asjad esmaselt: kõigepealt üks kõrge kaarega kraaps kõigi ees, kes te mul siin noolimas käite, teid oli jaanuaris ligi viiskend tuhat jõllitajat! 50 000! Midagi targemat ei ole lugeda vä?…
Vauu, ma ei oleks arvanud, et ma kunagi nii ütlen, aga… nii on. Ma ei saa hakkama vähemaga kui 2500 eurot kuus!
Ometi teen ma kõik selleks, et kulud miinimumis oleksid ja preach´in siin ju teilegi, et ärge ostke mõttetut jama kokku jms.…
Vanemad inimesed mul siin ehk mäletavad, kuidas Indrek Kasela paar aastat tagasi ennast korraks internetti logis ja prõõkas, et lumeräitsakate põlvkond kulutab arutult palju teikõvei kohvile ja käsitöö artisan puidust võikudele.…
Ma lubasin, et sel aastal enam oma blogisse ei tule, aga võta näpust. Ma lihtsalt ei suuda end siit eemale hoida, kui keegi nii ägedat asja kirjutab ja nii vaimukas on.…
Ma arvan, et see jääb mu 2019. aasta viimaseks postituseks. Vist. Aga ma ei hakka siin kokku lööma oma sente ja muid numbreid. Need vaatame jaanuari alguses üle. Sisetunne ütleb, et siit tuleb praegu selline tänuavalduse/ventileerimise lugu, sest muidu on nii, et jään teile võõraks.…
Tuti-pluti, rahahimurad!
November hakkab juba vaikselt otsakorrale saama, aga mul on endiselt veel eelmise kuu varasalve uksed rahvale avamata. Põhjuseks on vana hea ajapuudus, sest praegu on täiega nii, et iga kuuekümne sekundi tagant saab üks minut mu elust jälle läbi ja aeg muudkui silkab eest ära.…
Hoiatan kohe ette, et see postitus ei ole väga pikalt planeeritud ja pool aastat ette valmistatud ning see algas oksega (loo lõpus saad aru, miks ma nii ütlen). Võib öelda, et see on nagu tüüpiline Eesti pere esiklaps: tuli, noh.…
Tuti-pluti, sendihimurad!
Nüüd on nii, et kes mu edusamme lugeda ei viitsi, see kerib postituse lõppu, teeb väikese testi ja siis otsustab – äkki ikka peaks uuesti üles kerima ja inspiratsiooniks lugema tulema.…
Tuti-pluti, sendihimurad! Täna tasub postitus päris lõpuni ära lugeda, sest peale tavapäraseid sooduskoode tuleb info mu järgmise show kohta. Just nii! Lükkan suled kohevile ja lähen teen laval jälle nägu nagu saaksin millestki aru.…
Tunnistan, et pealkirja kirjutades haarasin ehk liiga suure poti oma kolme kartuli keetmiseks ning kõlan jälle suuremana kui tegelik elu on. Aga mu mõtted ongi natuke ajast ees ja ühel päeval on see pealkiri täiesti adekvaatne.…